Kui minna, siis kohe. Mis öeldud, jääb meie vahele. Et inimene muutub, on loomulik. · Ja nüüd oleks ta nagu poisi unustanud, kohendades pabereid laual. Minu ehmatus oleks nagu teisteski läbi käinud. Aga mees nagu ei kuulanudki neid sõnu. Aga Andres nagu ei kuulnudki neid sõnu. See nutt aga nagu kriimustas tema südant. Aga majast üksi oleks nagu temale vähe. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust. · Ei, see pole laimujutt, vaid tõde. Andres, noh, tema on niisugune, nagu ta on. Oi heldeke, niisuguste juttude vastu ei või ma midagi. · Ah seda inimest küll! (Ei ole koma vaja.) · Tappa mitte ellu jätta. Selgemaks saada mitte käega lüüa. Teksti koostamisel on kasutatud järgmist kirjandust: 1. Mati Erelt, Lause õigekeelsus. Tartu, 2006 2. Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Tallinn, 1968 3. Argo Mund, Maire Raadik, Selge(ma)ks saada mitte käega lüüa
Margus on ärritatud ja nõutu, ta kargab pilkajate poole ja tahaks mõnda tabada, aga neid ei ole leida. Tiina tarretus muutub ülevoolavaks nutuks. Ta on keskele üksi jäänud ja kustuva tule kuma paistab veel ainult tema peale. MARGUS. Tiina! Tiina! Ära nuta! Inimesed on niisuguses tujus ja... ega nad seda keegi ju ise usu ja... Homme on ju kõik jälle ununud. Ära nüüd nuta! {Pureldes inimeste poole.) Mis te siis nüüd teete? Häbenege ennast! Tühi laimujutt pannakse käima, ja - teil ei ole paremat teha, kui seda järele rääkida ja teist inimest pilkama ja haavama hakata! Ära nuta, Tiina! TAMMARU PEREMEES (pahaselt Margusele). No mis sina's nüüd? Sinule on keegi midagi ütelnud või? MARGUS (pureldes). Kas sa ei näe siis, et teisele inimesele liiga tehakse! Kuskilt pimedast lendab vana viisk Tiina jalgade ette ja jälle kõlavad pilkesõnad. Susi, säh, silmapaik! Kui sa meie karja tuled,
annaabi.ee 
