ekspressionistliku ja impressionistliku teatriuuenduse, samas ka rahvatükkide ja opereti võidukäigu periood. Võib rääkida teatud tasakaalust, kuid see oli väga pingelises võitluses saavutatud ning alatasa paigalt nihkuda ähvardav tasakaal. Kolmekümnendail, eriti vaikiva oleku tingimustes muutus teater rohkem naerutajaks. Osaliselt oli ta selleks sunnitud, sest alternatiiv olnuks veel nõmedam -- Vabadussõda kajastavad naiivsed sangarilood. Eerik Laidsaar tabab ajastu ohumärki üsna hästi, kirjutades (Teater 89/1935): ...kõik muu on allpool igasugust arvustust, mille hulgas ei moodusta mingit erandit ka need naiivsed koolilugemiku- faabulaga lavatükid, milliseid viimasel ajal nii agarasti on küpsetama hakatud ja mis on paksult-paksult üle valatud patriotismi-soustiga, et asja teha suupärasemaks. Et kui ei ole vormi ja sisu, siis olgu vähemasti isamaalist vaimu! 1940-ndad olid samuti väga komöödiasõbralikud
hädavajalikuks. Aja Kaja paljundati kirjutusmasinal, mõne numbri järel hakkas ilmuma 6 korda nädalas "Päevauudised". Saksamaa pinnal ilmus Päevauudiseid kokku 55 numbrit. "Päevauudiste" ilmumine jätkus ka siis, kui laager viidi üle Belgiasse. Teised briti tsoonis ilmunud laagrilehed olid väiksemamahulised ja ilmusid lühemat aega. Omapäraseks infoandmise mooduseks kujunes Briti tsoonis Schwarzbeki laagri "Elav Sõna". Selle algatajaks ja hingeks oli ajakirjanik Erich Pillikse-Laidsaar. Igal kolmapäeval alates 4. juunist 1945 oli see laagris oodatud sündmuseks. Nimelt valmistati kõik käsikirjad nagu ajalehelegi omaselt ette, kuid need ei läinud trükki, vaid kanti ette diktorite poolt. Iga number sisaldas juhtkirja, informatsiooni, joonealust ja kuulutusi. Iga numbri käsikirjade ettekandmine kestis ligi 2 tundi, teksti vahele mängiti muusikat. Laagris elas rohkesti teatriinimesi, kes sellele algatusele innukalt kaasa töötasid
annaabi.ee 
