lahendas teatri majandusküsimusi ja tegeles veel paljude muude asjadega. 1927 läks Rahvateater pankrotti ja Karl Jungholz kutsus Pinna "Estoniasse". Siin muutus Pinna mängulaad tõsisemaks, ta loobus osaliselt senistest ülepakkumistest. Enamat süvenemist võimaldas ka tööhulga vähenemine - nüüd tegeles Pinna lavastamisega vaid aeg-ajalt ja pühendus esmajoones näitlemisele. Üksteise järel sündisid Pinna hiilgerollid: Protassov L. Tolstoi "Elavas laibas", Cesar Marcel Pagnoli triloogias, linnapea Nikolai Gogoli "Revidendis", Vestmann Eduard Vilde "Pisuhännas". Lisaks tööle "Estonias" lavastas ja esines Pinna aeg-ajalt pea kõigis Eesti teatrites, aega jätkus ka memuaaride kirjutamiseks ja Eesti Näitlejate Liidu juhtimiseks. Tema saavutusi hinnati ka ametlikult - 1931 nimetati Pinna "Estonia" teeneliseks näitlejaks, 1933 valiti "Estonia" seltsi auliikmeks ja 1936 Soome Näitlejate Liidu auliikmeks
kala. Kui aga keegi jääb matmata, siis hakkavad tema luud oigama. Sellised luud tuleb korralikult maha matta, siis oigamine lakkab. Laipade mumifitseerimist ei tunta, küll aga algselt põletatakse surnuid, et vabastada laip neist vaenulikest võõrjõududest, kes põhjustavad surma. Surnutepõlemise järel levib laibamatus. Erilise tähtsuse evib koht, kuhu laip või tuhk maetakse. Seda austatakse kui surnu uut asupaika, sellesse kohta kanduvad üle ka laibas kätkevad jõud, mispärast see koht võib olla kardetav või ka jõuduandev. Seda kohta ei tohi rikkuda ega reostada, see on püha paik. Selleks paigaks on olnud harilikult, kas omaette seisev metsatükk, hiis, kuskil mäekünkal, kus liivas ja kruusas laibad kõige paremini säilivad, või kivivared, kangrud. Arheoloogilised leiud näitavad, et vahel maeti ka elumaja alla. Laiba väga tihe side oma matusepaigaga ilmneb juba sellestki, et
annaabi.ee 
