sealt sobivamale kohale paigaldada; mitte õhata või muul viisil läbimõtlematult ja jõhkralt rahvavaenuliku käitumisega ära vedada pimeduse katte all, nii nagu tehti selle Lihula ausambaga läbipõrunud juhupoliitikute poolt. Ilmselge on ka see, et riigijuhtide saamatuse, tahtejõu ja pädevusetuse absoluutsel puudusel ei ole pronkssõduri probleemi siiani ükski valitsus proovinudki kahjuks lahendada. Väärikas lahendus tuli nüüd leida neil, kes püssirohu vingu ja lahinguvälja laibalehka on haistnud, sest aeg on ka lõpuks ulatada käed leppimiseks ning kuulutada vaherahu praeguse poliitkodusõja lõpetamiseks. Alustaks arusaamaga, et nendele, kes on sõjas surmaga silmitsi seisnud pole mingit selgitust selleks vaja ja neile, kes mitte, pole ükski selgitus küllaldane. Selge on seegi, et nüüd kui oli nõuks võetud see kuju sealt eemaldada ei olnud valitsusel mingit taganemisteed. Kui oleks Eesti Vabariigi
TÖÖLE MINNES MINA OLIN ÜPRIS TÄHTIS MEES, AGA TÄHTSAIM OLLA KÕIGIST MA SIIS EI SAANUD VEEL ÜKSKORD SIISKI OLIN MA KÕIGE TÄHTSAM MEES MU ÜMBER TEISED SEISID – MA KESKEL, KIRSTU SEES… 2000-10-14 OHTLIKUD VÕÕRAD TÄHELAEVA KOMANDÖR MAANDUS VÕÕRAL MAAL PLANEEDI PÄRISASUKAIST TA ARU KÜLL EI SAAND. VÕÕRAKEELSELT KAJASID SÕNAD NENDE SUUST KAS EHK ABI VAJASID VÕI RÄÄKISID NAD MUUST? KAPTEN IGAKS JUHUKS LIHTSA KÄSU ANDIS - TUUL, MIS ÕHTUL PUHUS, LAIBALEHKA KANDIS… 2000-10-15 SOE JA KÜLM SOOJALT PAISTAB PÄIKE SOOJALT PUHUB TUUL SOE ON KÄSI VÄIKE, KUUMALT LENDAB KUUL 20 21 SOE ON IKKA PÄIKE SOE ON IKKA TUUL SOE ON KÄSI VÄIKE JAHTUMAS ON KUUL POLE ENAM PÄIKEST POLE ENAM TUULT KÜLM ON KÄSI VÄIKE JA SAMA KÜLM ON KUUL. 2000-10-15 JÄRJEPIDEVUSE LÕPP MINU VAARISA TÕMBAS PIIPU MINU VANAISA TÕMBAS PIIPU MINU ISA KAH TÕMBAS PIIPU
see on sõna, iga sõna, või täpsemalt öeldes kasutatud sõna. Ma ütlen puu, maja, võimas, tobe; mida ma ka ei ütleks, iga kord unistan ma seejuures mõrtsukast, kes võiks tappa kõik nimi- ja omadussõnad, kõik need auväärsed röhatused.Puhuti näib mulle, et nad ongi juba surnud, ent keegi ei vaevu neid maha matma. Argusest peame me neid ikka veel elavaikd ja talume nina kinni pigistamata nende laibalehka. Ja ometi ei ela nad enam ega väljenda kõige vähematki. Kui mõtleme kõigile suudele, kust nad on läbi käinud, kogu hingeõhule, mis on neid määrinud, kõigile puhkudele, mil neid on pruugitud, kas võime siis ühtki neist tarvitada, ilma et see meid saastaks? *Pahameel ärakulunud keele üle. *rääkimine mitte suhtlemine, vaid kellegi allutamine. Keel on alati midagi niisugust, mille inimene leiab valmisolevana ei loo ju igaks korraks
annaabi.ee 
