Samamoodi kipub leekidesse Nikyase ema Dido. Mõlemad naised süütavad end lõpuks põlema. Nykiase vaarema Didost kõnelebki romaan kui “kurvast, ent kaunist inimkehast tõrvikust“18, Nikyase vanaema põlemist kirjeldatakse kui “ereda leegiroosi õitsemist“19. Nykiase naise Dido tulesurm on ainuke, millel on pealtnägija, kes on toimuvast täiesti teadlik; siin on kasutatud rohkem värve, vastandatud on öö tumedust ja tuleõie eredust, lisatud on tules helgatavad laialilennanud ehtekillud: Hämardus. Orus laotusid tumedad varjukangad ja kõrgel mäenõlval, seal, kus lõppes põõsastik ja algasid kaljud ... ... puhkes ere TULEÕIS. Ülalt päralejõudnud valguskiirtes helgatasid trepiastmele laialilennanud ehtekillud.20 Kas pole ilus? Didode surmadest ei jää lugejale tühjustunnet ega leina, sellised surmad ei pane pisaraid valama, lugeja ei kurvasta ka Nikase surma üle “Kartlikus Nikases“
preili ja proua Malmbergi rahu. Ka Ollino puudus, sest muidu poleks võidud üldse sinnamaani jõuda. Ainult Tigapuu ilmus kui korrapidaja, olgugi et need toad siin kunagi tema võimupiiri ei kuulunud. Aga niipalju tegi ta ometi, et laskis tulla Jürka luuaga, prügikühvliga ja ämbriga ning varsti polnud Goethest ja Schillerist muud järel, kui ainult veidike tolmu. Ka luige korjas ta laua alt ning püüdis koguda tema laialilennanud suled. ,,Sic transit gloria mundi," lausus Slopasev seda kõike nähes elutargalt, sest tema viha lõi kohe lahtuma, kui ta võrdles iseenda saatust Goethe ja Schilleri ning luige omaga. Aga Voitinski pidi aina imestama. ,,Jumala eest, mitte millestki ei saa ma aru: tahan välja tulla, tahan ust avada, võimata, sest uks on kinni. Siis tõuseb hirmus kisa, hirmus müra ja, kui siis uks viimaks lahti läheb, lamate teie, Aleksander Matvejits, põrandal ja ei liiguta oimugi
annaabi.ee 
