ei põgeneta. 5. Sõprussuhted. Kuhu on kõik kadunud? Tavaliselt kaasneb lahutusega ka kaotusi sõprussuhetes. Mõned perekonnasõbrad ei kutsu enam perekondlikele 2 koosviibimisele. Mõned sõbrad kaovad nähes üksijäänud inimeses rivaali enda partnerile või neis tekib hirm, et neilgi võib nii minna. Mõned tuleb valida kas sõbrustada ühe või teisega lahutatutest. Selle asemel et peale lahutust otsida kiiresti uus abielupartner, oleks targem ja tervem arendada ning sõlmida uusi sõprussuhted. Eesmärgiks võiks olla õppida inimesi ja iseennast tundma. Niimoodi võidakse leida kogu eluks sügavat rahuldust pakkuv sõprus- või armastussuhe. Ei soovitata alustada uut pikaajalist lähisuhet enne, kui vana on läbi töötatud muidu võib uus olla eelnevaga sarnane. 6. Süütunne. Hüljatusetunne. Tavaliselt on üks osapooltest võtnud rohkem
kirge individualismi ja privaatsuse järele teiste seltsis. Perekond võimaldab inglastele luksust käituda nii, nagu nad tahavad, mitte nii, nagu nad enda arvates käituma peaksid. ,,Traditsioonilise inglise perekonna" moodustavad tööl käiv isa, kes on abielus emaga, kes on kodune, ja 2,4 last. Tegelikkus on aga normist kaugel: 30% vanematest pole abielus, 10% lastest kasvatab üksikvanem ja kaks abielu viiest lõppevad lahutusega. Kaks kolmandikku lahutatutest abiellub uuesti ja kaks kaks kolmandikku nendest, kes lahutavad end teisest abikaasast, abiellub kolmandat korda. Seejärel jääb enamik pidama, ilmselt pelgast kurnatusest. Paljud paarid otsivad abi abielunõustajate juurest ja vahel on sellest ka kasu, sest kuna nad on inglased, on neile vastukarva, et neid kamandab mingi heategev sekeldaja, ja see seob nad viimaks ühte. 2.3.1 Perekonna kokkutulekud
annaabi.ee 
