v. Kirjandusteoses näevad uuskriitikud eelkõige hierarhilist struktuuri, mille kujundajaks on elementide omavahelised suhted. Uuskriitikute põhiliseks metodoloogiliseks lähtekohaks on väide, et teose tervikut tuleb analüüsida tema enese kaudu vi. b) Strukturalism i. Kirjandusteksti vaadatakse autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast c) Poststrukturalism i. Põhiobjektiks on mittestruktuur d) feministlik kriitika e) postkolonialistlik kriitika 7. Mis on ,,kummastus" (uncanny) kirjanduses? 8. Luule värsisüsteemid ja mõõdud · Silbirõhulise luule värsimõõdu ehk meetrumi kujundavad värsijalad (kõnetaktid). a) Värsijala loob rõhuline silp kui värsijala tuum i. Sellega liituvad rõhuta silbid
üldisele iseloomule on individuaalne ning üksik ("Uue kriitika" juhtkuju J.C.Ransom´i järgi on poeetiline teos "avatud loogiline struktuur vaba individuaalse faktuuriga".) Hiljem kasutati neid termineid ka Freudi terminoloogia raames, kus siis struktuurile vastab id ja faktuurile ego. Saab rääkida kolmest suuremast voolust, mis lähtuvad klassikalisest struktuuri mõistest: Strukturalism, kus kirjandusteksti vaadati autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast. Tuntumad esindajad on Greimas, Levi-Strauss ja Barthes. Narratoloogia, mida võib tinglikult nimetada ka tänapäeva strukturalismi vormiks. ENE määratluse järgi lähtub narratoloogia semiootikast ja strukturalismist ning vahe eelpool nimetatud strukturalismiga seisneb eelkõige narratoloogia laiemates piirides. Jätab alles "süvastruktuuri" mõiste, mis on teose aluseks