saba. Need struktuurid aitavad mRNA-d stabiliseerida ja ära tunda. 5. Nukleiinhapete de- ja renaturatsioon, Tm Denaturatsioon- vesiniksidemete lõhkumine. DNA kaksikhelikaalset struktuuri lõhuvad ekstremalne temperatuur, keskkonna pH väiksem 3-st või suurem 10st ja ioonjõud ning tugevad H-sidemete moodustajad nagu formamiid ja uurea. Kui DNAd kuumutada üle 80 kraadi, tema UV neelduvus tõuseb 30-40%, mis vastab DNA kaksikheeliksi lahtikeerdumisele. Kui temperatuuri alandada, siis absorptsioon nõrgeneb, mis näitab korrastatud struktuuri taastumist ehk renaturatsiooni. Temperatuuri tõstmisega lõhutakse vesiniksidemed ja DNA ahelad dissotseeruvad. Tm on temperatuur, mille juures pooled nukleiinhappe ahelatest on lahti sulanud. See sõltub soolade kontsentratsioonist ja pHst. G ja C rikkad alad on stabiilsemad ehk sulavad kõrgemal temperatuuril. G ja C rikkad alad on stabiilsemad st. sulavad kõrgemal temperatuuril 6
replikatsiooni algatavad valgud. Need valgud seondavad omakorda erinevaid valke (nt helikaasi), et eraldada kahte DNA ahelat ning moodustada replikatsioonikahvleid. Initsiaatorvalkude algatusel keeratakse DNA ahelad lahti ning moodustub n-ö replikatsiooni-mull (DNAd sünteesitakse bidirektsionaalselt ehk mõlemas suunas). Originid on tavaliselt A-T rikkad (sisaldavad palju adeniini-tümiini aluspaare) ja aitavad sellega lahtikeerdumisele kaasa, sest A-T aluspaaridel on kaks vesiniksidet (mitte kolm, nagu C-G paaridel). Seega on A-T sidemeid lihtsam lõhkuda, sest väiksema arvu vesiniksidemete lõhkumise jaoks kulub vähem energiat. Pärast DNA ahelate eraldamist luuakse algahelatele RNA praimerid. Juhtivale DNA ahelale sünteesitakse üks RNA praimer aktiivse origini kohta, mahajäävale ahelale sünteesitakse aga mitmeid praimereid, neid nimetatakse avastaja järgi Okazaki fragmentideks
(Origin Recognition Complex) pärmis). Need valgud seondavad omakorda erinevaid valke (nt helikaasi), et eraldada kahte DNA ahelat ning moodustada replikatsioonikahvleid. Initsiaatorvalkude algatusel keeratakse DNA ahelad lahti ning moodustub n-ö replikatsiooni-mull (DNAd sünteesitakse bidirektsionaalselt ehk mõlemas suunas). Originid on tavaliselt A-T rikkad (sisaldavad palju adeniini- tümiini aluspaare) ja aitavad sellega lahtikeerdumisele kaasa, sest A-T aluspaaridel on kaks vesiniksidet(mitte kolm, nagu C-G paaridel). Seega on A-T sidemeid lihtsam lõhkuda, sest väikesema arvu vesiniksidemete lõhkumise jaoks kulub vähem energiat.[5] Pärast DNA ahelate eraldamist luuakse algahelatele RNA praimerid. Juhtivale DNA ahelale sünteesitakse üks RNA praimer aktiivse origini kohta, mahajäävale ahelale sünteesitakse aga mitmeid praimereid, neid nimetatakse avastaja järgi Okazaki fragmentideks
annaabi.ee 
