Iga vaikne sekund, saadetud tuule ulguvast kajast, neelab nähtamatu pisara meespõlve soost: armsama lahkumine on valu, piinav rebend südames, mida kogu elu endaga kanda. Kuid inimeste tunded, ka kibedamad neist, on privileegia, surelikkuse magusaim toon. Üksikud klaverinoodid lõhestamas hommiku kiretut tervitust, kajas Hallitiivaliste kodas hüvastijätt mineviku lembusega. Reas seisid inimesed, järeltulijad käekõrval, igapäeva mõtted läbistamas nutuhümni nad mõtlesid lahkunuile, oli surnute pühapäev. Teiste seas oli ka neid, kes ei tundnud leina nad ei saanudki, sest nad polnud aadamalapsed. Ükskõiksel ilmel jälgisid nad kaaslasi, oodates missa lõppu. Nad olid seal vaid viisakusest, et mitte äratada kahtlusi. Osad olid eelistamas elu varjude embustes, kuid julgemad segunesid inimsooga. Ka praegu pühkis mõni oma kauni taskurätikukesega olematut pisarat, teiste lohutav lugupidamine tagatud.
Kammkeraamika kultuur Umber 4000. a. paiku eKr levis Eestis uus arheoloogiline kultuur. Tulid kasutusele paremad savinõud, mida oli kaunistatud lohukeste ja kammi meenutava hambulise templiga tehti väikesed täkked. Kammkeraamika kultuuri asulad paiknesid samuti jõgede ja järvede ääres. Jahi- ja tööriistade valmistamisoskused olid varasemaga võrreldes arenenud. Kammkeraamika kultuuris maeti surnuid asula territooriumile või isegi elamu põranda alla. Lahkunuile pandi kaasa panuseid teiseks eluks. Vooliti luust ja ka merevaigust loomade ja inimeste kujukesi. Tegeleti küttimise, jahi ja korilusega. Nöörkeraamika kultuur Umbes 3000. a. paiku eKr hakkas Eestis levima uus arheoloogiline kultuur. Savinõusid kaunistati nöörijäljenditega, mis andis aluse nöörkeraamika kultuurile. Võeti kasutusele venet meenutavad kivikirved. Nöörkeraamika kultuuri rahvas hakkas tegelema loomakasvandusega. Peeti kitsi, sigu,
annaabi.ee 
