Eesti teatrites lavastati peamiselt saksa ekspressionistide töid (Toller, Kaiser), kuid ka siinsed autorid kirjutasid ekspressionistlikus stiilis (Adson, Antson, Metsanurk). Kõige järjekindlamalt viljeles ekspressionistlikku stiili, vaid paar hooaega tegutsenud amatöörtrupp nimega Hommikuteater (1921-1924). Hommikuteater oli mõttekaaslaste ühendus, kelle juhiks oli varalahkunud lavastaja August Bachmann. Hommikteater jõudis teha kõigest neli lavastust. Vaatamata lahknevatele maitsetele olid arvustajad üksmeelselt kiitvad. Hommikteatri tähendus ulatus üle ekspressionismimõju, mis rauges juba 1920. aastate keskpaigas. Kaasaeglastele avaldas muljet rühma tugev aatelisus, sõltumatus publiku- ja kassahuvist ning otsinguvalmidus. Kitsamalt teatrivahendite vallas viis Hommikteater edasi eriti kõne ja liikumise tinglikku joonist, massistseene ja üldistavat lavakujundust. 19. Estonia 1920.-1930. aastail. Ants Lauter lavastajana.
dialektidest, erinevatest diskursustest, kõnelemisviisidest. Neid allkeli võib leida väga palju ja sellest samast tekstifragmendistkivõib neid tuvastada. Selle katkendi toon on vestlev, on tunda suulise kõne kvaliteet. Samal ajal tulevad siia sisse teaduslikkuse poole kalduv kõnelemisviis, osutused Castanedale, keda ei saa klassikalises tähenduses teadusega seostada jne. Kõik need asjad osutavad erinevatele ja üksteisest lahknevatele keelekasutussituatsioonidele või sõnavaradele. Reaalsuse konstrueerimise teemaga seostub ka seesama termin metafiktsioon midagi sellist, kus autor tahtlikult ajab oma tekstis sassi tegelikkuse ja fiktsiooni. Ka selle romaani puhul on see vahekord kahemõtteline, ambivalentne. Küsimus siin taaskord selles, et tegelikkus on nii või teisti meile keeleliselt antud ja tegelikkust oma romaanis saab kirjanik luua ainult keele kaudu. 4
annaabi.ee 
