Raiskamine on siis liialdus andmise ja mitte võtmise suhtes, võtmisest jääb aga puudu. Ihnsameelsel on puudu just andmises, võtmises aga liialdab, kuid siiski väikeste asjadega. Tundub, et järgmisena tuleks käsitleda ka suurejoonelisust, sest ka see paistab olevat teatud loomutäius, mis on varaga seotud. Erinevalt lahkemeelsusest ei hõlma ta kõiki varandusega seotud tegevusi, vaid ainult kulutamisega seostuvat: selles ta ületab suuruselt lahkemeelsust. Nagu ka nimi juba osutab, on see ulatuselt suur kulutamine. Suurejooneline inimene paistab asjatundjana. Ta suudab ära näha piisavad vajadused ja kulutada suuri summasid olukorrale vastavalt, sest nagu me alguses ütlesime, seadumust määratletakse toimingutega ja nende iseloomuga. Suurejoonelise inimese kulutused on suured ja küllaldased. Samasugused on ka tehtavad asjad, niiviisi sobivad suured kulutused ka tehtavaga. Selline on siis suurejooneline inimene
kust ei pea ja on seetõttu ihnsameelsed. Ihnsameelsusel on kaks külge: Puudulik andmine (kitsi, koonerdaja, ihnuskoi) – nad ei sihi võõrale kuuluvat ega taha seda võtta; Liigne võtmine – võtavad kõikjalt ja kõike - „lõbumajapidajad ja teised sellised, ka need, kes väikese rahasumma laenavad kõrge vaheltkasu vastu“. Suurejoonelisus – erinevalt lahkemeelsusest ei hõlma ta kõiki varandusega seostuvat: selles ta ületab suuruselt lahkemeelsust. Ka suurejoonelisuse puhul ei ole oluline olemasoleva vara hulk – vaid see kuidas seda kasutatakse. See, mis on suur tehtava suhtes, erineb sellest, mis on suur kulutuse suhtes: väga ilus pall või kann on suurejooneline kingitus lapsele, kuigi selle hind on madal ja tühine. ● Liialdaja on aga labane – liialdab ta kulutamisega üle vajaliku määra ja uhkeldab sobimatult. ● Suur eneseväärikus – seostub suurusega.
annaabi.ee 
