IV RAAMAT Seadumus seostub lahkemeelsusega. See näib olevat vahepealne selles suhtes, mis varandusse puutub. Varadeks nimetame kõike, mille väärtust saab mõõta rahaga. Raiskamine ja ihnsameelsus näitavad, et varadega seostub liialdamine ja puudulikkus. Omandi laostamine näib olevat nagu iseenda hukutamine: elamine sellest ju sõltubki. (Nikom.eetika, 2007:73,79 ) Lahkemeelseteks nimetatakse neid inimesi, kes annavad. Neid, kes ei võta, ei kiideta mitte lahkemeelsuse eest, vaid hoopis rohkem õigluse eest; neid, kes võtavad, ei kiideta aga üldse. Loomutäiuse poolest armastatakse vist küll kõige rohkem neid, kes on lahkemeelsed, sest nendest on kasu ja nimelt andmise suhtes. Loomutäiusest lähtuvad teod on üllad ja tehtud ülluse pärast. Ka lahkemeelne inimene annab seega ülluse pärast ja õigesti. Lahkemeelsele on vägagi omane andmisega ka liialdada, nii et jätab endale ainult vähe järele, sest lahkemeelne ei pea ennast silmas.
Vara on see mis on mõõdetav rahas. „Raiskamine ja ihnsameelsus näitavad, et varadega seostub liialdamine ja puudulikkus.“. „Raiskaja paheks on omandi laostamine“ Lahkemeelsele inimesele on rohkem iseloomulik anda, kellele peab, kui võtta, kust peab, ja mitte võtta, kust ei pea – sest loomutäiusele on rohkem iseloomulik head teha, kui heast osa saada. Tänutunne käib andja kohta, mitte selle kohta kes ei võta. Neid, kes ei võta ei kiideta mitte lahkemeelsuse eest, vaid hoopis rohkem õigluse eest. Lahkemeelne inimene annab ülluse pärast ja õigesti: neile, kellele peab, kui palju peab ja millal peab, ja muuski, nagu õige andmisega kaasas käib. Ja teeb seda naudinguga ja kannatusest vabana. Kust aga õige on, sealt võtab, näiteks oma isiklike varade hulgast, vajadusest, et oleks mida anda. Lahkemeelsus ei sõltu omandist- „See omadus ei lähtu ju antava hulgast, vaid andja
annaabi.ee 
