(Nikom.eetika, 2007:73,79 ) Lahkemeelseteks nimetatakse neid inimesi, kes annavad. Neid, kes ei võta, ei kiideta mitte lahkemeelsuse eest, vaid hoopis rohkem õigluse eest; neid, kes võtavad, ei kiideta aga üldse. Loomutäiuse poolest armastatakse vist küll kõige rohkem neid, kes on lahkemeelsed, sest nendest on kasu ja nimelt andmise suhtes. Loomutäiusest lähtuvad teod on üllad ja tehtud ülluse pärast. Ka lahkemeelne inimene annab seega ülluse pärast ja õigesti. Lahkemeelsele on vägagi omane andmisega ka liialdada, nii et jätab endale ainult vähe järele, sest lahkemeelne ei pea ennast silmas. Raiskaja aga ei tunne naudingut ega ka kannata selle üle, mida ja kuidas peab midagi tegema. Oleme öelnud, et raiskamine ja ihnsameelsus tähendavad liialdamist ja puudulikkust kahes asjas, andmises ja võtmises, ja kulutamist peame me andmiseks. Raiskamine on siis liialdus andmise ja mitte võtmise suhtes, võtmisest jääb aga puudu.
● Loomutäius suhtlemises: sõbralikkus, tõejärgimine, teravmeelsus, viisakus. Lahkemeelsus on seotud andmisega „Lahkemeelset inimest ei kiideta sõjaasjades ega seal, kus kiidetakse tasakaalukat, samuti ka mitte kohtuotsuste puhul, vaid varade andmisel ja võtmisel, eriti just andmise suhtes“. Vara on see mis on mõõdetav rahas. „Raiskamine ja ihnsameelsus näitavad, et varadega seostub liialdamine ja puudulikkus.“. „Raiskaja paheks on omandi laostamine“ Lahkemeelsele inimesele on rohkem iseloomulik anda, kellele peab, kui võtta, kust peab, ja mitte võtta, kust ei pea – sest loomutäiusele on rohkem iseloomulik head teha, kui heast osa saada. Tänutunne käib andja kohta, mitte selle kohta kes ei võta. Neid, kes ei võta ei kiideta mitte lahkemeelsuse eest, vaid hoopis rohkem õigluse eest. Lahkemeelne inimene annab ülluse pärast ja õigesti: neile, kellele peab, kui palju peab
annaabi.ee 
