.. / Noor kevade ju jälle tulnud, / hulk õisi sulle kaasa toonud - / tall' läki vastu õhinal!". Koidula toob kevades välja inimlikke omadusi võrreldes neid kevade enda iseloomulike joontega. Kevade on sala tulnud, Tulnud hoopis salaja: Hiilgva' toomingate ladvas Aia ääres kiigub ta! Lahkeil silmil seisab Haljal orasel, Liigub liblikate Siidsiibadel Kevade, kevade Jälle tuli tagasi! ... Kevad on mõlemale luuletajale ilus aeg. Suvest pole väga palju juttu. Liivil on suvest küll
elu võib ka vahel väga raskeid keerdkäike meile ette sööta. Samamoodi on nukramaid tundeid edasi antud Koidula luuletuses "Ja õues on kevade". "Miks, süda, nii valjusti tuksud? / Vait, vait, ära värise! / Nad leinalaulu sull' laulvad, / Ja õues on kevade." Kevad tuleb tihti nii, et õieti ei saa arugi, kui see juba käes on. "Kevade on sala tulnud, / Tulnud hoopis salaja: / Hiilgavate puude ladvus / Aia ääres kiigub ta! / Lahkeil silmil seisab / haljal orasel, / Liigub liblikate / Siidtiibadel - / Kevade, kevade / Jälle tuli tagasi!". Lihtsalt ühel hetkel märkame, kuidas mõned lilled on juba õitsema hakanud ja lumigi täielikult sulanud. Järsku on puud lehtes, ilm soe ning suvi saabumas. Samal teemal on ka Juhan Liivi luuletus "Tulen, tulen!". "Paju otsast patsatas / lobjakuda, / lepa otsast latsatas / sula lunda. / Hüüti õhus üleval: / kuulen, kuulen! / Mina tulen kevade - / tulen, tulen
annaabi.ee 
