isiksust, meenutagem siinkohal siis näiteks A. H. Tammsaare ,,Tõde ja õigus"- seeriat või A. Kitzbergi näidendit ,,Libahunt", kus peaprobleemistik joonistub tegelaste vahel tekkinud rahvusliku erinevuse taustal. Eestlase iseloom avaldub minu arvates aga kõige tõesemalt ja värvikamalt A. Kivirähu teoses ,,Rehepapp" (2000). Sealne karakteristika võiks ühe allikana olla täiesti kasutatav mõnes eestlaste kui rahvuse iseloomu ja käitumist sügavuti lahkavas uurimustöös. Eestlane Kivirähule toetudes on omakasupüüdlik, ahne, egoistlik, salakaval, kohati isegi kuritahtlik ja pooldab igati suhtumist, mille kohaselt eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Selline on tüüpiline stereotüüp eestlastest eestlaste endi arvates ning siinkohal peab nentima, et igas stereotüübis on oma tõetera. ,,Rehepapis" (2000) käsitletaval ajal oli eestlane mõisniku ori ning tema elu seisnes pidevas
esituses mängiti „Tagahoovis” 1974–1982 (taastati hooajal 1987/88) ja seda võib pidada Irdi tähtlavastusteks kujunenud rahvatükkide üheks parimaks näiteks. Tundliku ühiskondliku närviga ja samas elupoeesiasse uskunud Grigori Kromanov tõi Draamateatris lavale Kazys Saja nii looduse kui ka inimhinge saastumise ohtu käsitleva näidendi „Pühajärv” (1971), millest jäi teatrilukku Ita Everi julge osalahendus ekstsentrilise Izoldana; Enn Vetemaa väikekodanlikku mentaliteeti lahkavas lavaloos „Õhtusöök viiele” (1972) tegi aga oma veenva näitlejadebüüdi Kersti Kreismann. 1970ndad oli väga viljakas aeg Mikk Mikiveri lavastajateel; kümnendi keskel suundus ta Noorsooteatri peanäitejuhi kohalt (1970–1974) Draamateatrisse, kus temast sai mõni aeg hiljem samuti peanäitejuht (1976– 1985). Arthur Milleri „Proovireisija 36 surm” (1970 Noorsooteatris) tähistas Heino Mandri loomingulist uussündi peategelase Willy Lomani rollis. Mikiveri teine,
annaabi.ee 
