sesoonsus (sigimine vs. mittesigimine, kui sigimise ajal hirmutatakse, siis stressitase tõuseb) 2) Keskkond - taimestiku tihedus ja varjevõimalused (nt kui hirmutada rasvatihast siis ta stressitase tõuseb, aga tal on võimalus varjuda ja põgeneda) 3)Grupi suurus - nt öösiti koos sõpradega julgem liikuda, loomadel samamoodi, sest grupis liikudes on oht saagiks langeda väiksem kui üksi liikudes. Seda nimetatakse lahjendusefektiks - see soodustab ellujäämust ja ilmselt vähendab ka hirmustressi. 4)Populatsioonide erinevused - katse musträsta poegadega näitas, et linnapopulatsioonis elavad linnud tunnevad väiksemat hirmu stressiagressori ilmudes, kui need kes elavad metsas. 5)Isenditevahelised erinevused - nt pandi rotid areenile ja need kes olid neofoobsed (ohtu kartvad) isendid, nende stressitase oli kõrgem kui mitte-neofoobsetel.
lisandudes liiga vähe, et sellel oleks valikulist väärtust. Meenutagem siinkohal ka neljandas peatükis toodud näidet turvameestest. Mis siis on ikkagi hiigelsuurte linnuparvede, pühvlikarjade jne mõte? Mida suuremasse gruppi isend kuulub, seda väiksem on tõenäosus, et kiskja ootamatu rünnaku puhul just tema langeb rünnaku ohvriks. Sellist puhtalt matemaatikal baseeruvat efekti nimetatakse grupi lahjendusefektiks. Kui loom on näiteks 100-liikmelise karja liige, peaks tal teoreetiliselt kümme korda "julgem" tunne olema kui 10-liikmelise salga liikmena. Lahjendusefekt on eelis, mida eluslooduses ilmselt kasutatakse väga sageli. See seletab mitmeid esmapilgul raskesti mõistetavaid käitumisi. Näiteks jaanalindudel esineb veider komme: kui kohtuvad kaks poegadega pesakonda, siis püüab kumbki emalind teise poegi oma pesakonna hulka meelitada
annaabi.ee 
