tavaliselt rauast. Odaotsa kuju võis väga palju varieeruda, olenevalt oda otstarbest või asukohast, kus oda valmistati. Teada on, et osadel riikidel või rahvastel olid ainult neile iseloomulikud odaotsad, eestlastel midagi väga erilist ei olnud. Torkeoda oli lahingus väga ohtlik relv oma pika (kuni 2,5 meetrit) torkeulatuse tõttu, eriti hästi sai seda kasutada ratsa võitlevate vaenlaste vastu. Kasutati ka viskeodasid, mille vars oli lühem ja ots kergem. Oda kasutati ka väljaspool lahingutandrit jahipidamiseks, ohvritalitlustel, ka rahulepingute sõlmimisel ja lõeptamisel: rahu sõlmides vahetasid leppivad pooled odasid, lepingu purustamiseks heideti saadud oda jõkke. Odaotsi on leitud üle Eesti, kõige rohkem Saaremaalt. Kirves Sõjakirves e. tapper oli muinasaja eestlaste seas väga palju kasutust leidnud relv. Teda kasutati Muistses vabadusvõitluses laialdaselt tema odavuse ja efektiivsuse tõttu. Eestlaste sõjakirved olid puitvarre ja ühe, enamasti rauast teraga
lõpetada, seepärast ei tohi enam keegi teist alla minna kreeklasi ega troojalasi aitama. Pidage meeles! Olen seda juba ennegi mitu korda öelnud ja ikka pole te mind kuulanud, nüüd aga võtke teatavaks, et kui näen teist ükskõik keda maa peale laskumas ja sellesse taplusse sekkumas, saadan ma selle pihta oma välgu. Siis alles saate tunda, mis tähendab Zeusi viha." Seda öelnud, ronib jumalate isa oma vankrile ja kihutad tuhatnelja Idamäele, kust ta asub tähelepanelikult lahingutandrit jälgima. Jumalad ja jumalannad on Zeusi sõnadest heidutatud ning jäävad Olymposele. Kui päike tõuseb, seavad kreeklased ja troojalased end relvisse ja ruttavad jälle lahingusse. Varsti on vaenulised väed tihedasti üksteise vastas ning taas korduvad juba tuttavad verised vaatepildid: sõda nõuab uusi ohvreid, tekitab uut valu, uued sangarid langevad ja riisutakse paljaks. Nii võideldakse kogu hommikupoolik, kuni keskpäeval
annaabi.ee 
