osalise kahjustuse ala sihtmärkide paigaldamise ala, laskekohtade ja tulepositsioonide alaga käsirelvade jaoks, kus kasvav mets saab kuulidest ja kildudest osaliselt kahjustatud; siia kuulub ka lõhketööde teostamise koht, käsigranaadi heitmise koht, kuid metsa majandamine on sel alal siiski võimalik; kahjustuseta ala maa-ala osalise kahjustuse ala ja harjutusväljaku piiri vahel (laskeväljade teenindusalad ja õppeväljad), kus ei sooritata laskmisi lahingumoonaga. Harjutuseks kasutatud maa-ala tuleb koristada traadid, tähistuslindid kokku kerida, kasutamata küttepuud riita laduda või kaasa võtta; prügikotid metsast kaasa võtta, sest jäätmete metsa ladustamine ja matmine on keelatud; teekahjustused likvideerida; rajatud välikäimlad kinni ajada ja mätastega katta; lõhkemata lõhkekehad üles otsida ja ettenähtud korras kahjustada; Metsas keelatud: ilma loeta raiuda kasvavaid puid ja süüdata lõkkeid, jätta lõke laagripaigast
Samal ajal jätkusid katsed Narva jõe ületamiseks linnast põhja pool. Eesti mehed pidasid vastu. Narva jõe jääle jäid ,,suured laibavallid". 17. märtsil kaotas punaarmee siin 5 000 meest. Märtsikuu teisel poolel kujunes 50 kilomeetriline Narva rindelõik siia koondunud jõudude kontsentratsiooni poolest suurimaks kogu vene-saksa rindel. Nõukogude poolel võitles 23 laskurdiviisi koos neid toetavate suurtüki-, tanki- ja lennuväeüksustega, mille varustamine lahingumoonaga muutus tänu Venemaa põhjatutele teedele üha raskemaks. Auvere jaama ja Vaivara vahelisse lõiku koondati 11., 61., 170. ja 227. saksa diviisid ja krahv Hyazinth von Strachwitzi tankid. 26. märtsil avati suurtüki ja miinipildujate tuli punaste pihta Tagapere ja Kirikuküla juures. Ka õhus puhkesid enneolematult ägedad lahingud. Kolm ööd-päeva kestnud lahingute järel oli vaenlane sunnitud taanduma teisele poole Narva-Tapa raudteed.
energiaimpulss. Neid võib transportida kooskõlas lahingumoona transportimise reeglitega. Teise kategooriasse kuuluvad lõhkekehad, mida ei ole võimalik transportida, see tähendab lõhkekehad, mis on tundlikud mehaanilistele mõjutustele, samuti lõhkekehad, millel on tundmatu konstruktsiooniga sütik või mille identifitseerimine tekitab raskusi (Paks, K. 1996) Leitud lahingumoona ohtlikkus sõltub väga paljudest teguritest. Kõik oleneb sellest, mida selle lahingumoonaga tehakse. Rahulikult maa sees või mere põhjas olev moon reeglina endast ohtu ei kujuta, kui see ei sisalda ründemürke. Lihtsalt ükskord roostetab korpus läbi, pahad ained lagunevad ja peale väikese saastekolde ei jää midagi. Reeglina on ohtlikum väljatulistatud, kuid lõhkemata lahingumoon. Näiteks väljatulistatud Nõukogude 85 mm ja Saksa 88 mm soomustläbistavad mürsud, samuti Saksa pommid SD 2, võivad plahvatada juba vaid asendi muutusest
annaabi.ee 
