hoidmaks rahvusliku vaimuga väeosa tekkimist ja seoses eestlaste nappusega. Septembris 1944 kuulu ~40 % korpuse koosseisust Kommunistlikku Parteisse. Õppused algasid veebruari keskel ja juba kuu aja pärast 14. märts 1942 andsid 7. Eesti Laskurdiviis võitlejad piduliku vande teenida truult Suurt Isamaad ja Seltsimees Stalinit kogu oma mõistuse ja jõuga nin vajadusel olema valmis andma oma elu nende eest. 9. oktoobril 1942 sai diviis lahingulipu. 10. veebruar 1942 anti luba ka teise diviisi formeerimiseks , mis sai nimeks 249. Eesti Laskurdiviis nin 8 samal kuul ka anti käsk kolmanda diviisi asutamiseks, selleks sai 1. Üksik Eesti Tagavara Laskurpolk. Mais külastas Diviisi Riikliku Kaitsekomitee komisjon, mis hindas väljaõpet ja poliitilist meelsust, üksus sa
määrati 27-aastane kindral Bonaparte. Üksteise järel langesid austerlaste Põhja-Itaalia vasallriigid. Euroopa õukondades räägiti Antikristuse (s.o Saatana) tulekust maa peale. Eriti hiilgavad olid Napoleoni võidud Arcole, Rivoli, Castiglione all, kus vaenlase armee oli suures ülekaalus. Antoine Gros' õlimaal “Bonaparte Arcole sillal” (üks originaal asub Versailles’ lossis, teine Ermitaažis) on jäädvustanud hetke, mil Bonaparte, haaranud lahingulipu, sööstab vaenlase kuulide rahe all sillale, et innustada sõdureid pealetungile. Muidugi on see paraadportree, kuid kunstnikul polnud mingit vajadust väejuhti ei nooremaks ega uljamaks muuta. Itaaliast saatis Napoleon Direktoorimi käsutusse kontributsioonina (hüvitusrahana) kokku aetud hiigelsummad, mida kodumaal vajati, kuid ka kunstiaardeid. Pariisi naasis noor militaargeenius lausa Caesarina. Ta oli sedavõrd populaarne ja ohtlik, et temast vabanemiseks tuli
annaabi.ee 
