kataloog). ja nii konstrueerib läbi Õe ka õiglusnormide kogum. Kehtiva Õe immanentne osa on Õeetilised printsiibid. Valitseva eetilise seisukohaga vastuolus olev norm ei saa kehtiv olla. III. 1.2 Normi sisu ja reaalne str. Väärtusjurisprudentsi jaoks ei ole norm kunagi valmis ja rakendatav. Ses sisalduv norm vajab selgitamist ja tõlgendamist. Normi tõlgendamise protsess peab olema korrastatud, mitte suvaline. objektiivses Ões sisalduv norm on vaid pide lahendusnormi leidmiseks. Väärtusjurisprudentsi puhul on mõtlemises olulised asjade loomus ja tüüpilisus. Traditsiooniline arusaam on entsüklopeedilist laadi. Väärtusjurisprudents teab neid, aga tema jaoks on küsimus normi sisust ja reaalsest struktuurist teise kvaliteediga. See ei ole talle kunagi ette antud. sisu on ainult alguspunkt, millest siis edasi töötatakse. Struktuur moodustub läbi arutluse, seletava protsessi, mis koosneb 2 osast – teed
kontekstis – seega tuleb ka siis normi korrektselt tõlgendada. Ka abstraktsed arutelud on võimalikud, kuid side tegelikkuse ei tohi seejuures kaduda nagu ka kaasuse lahendamisel. Normi tekst on kindel koht lahenduskäigu alguspunkti tähenduses, kuid kaasuse lahendamiseks tuleb ikkagi jõuda lahendusnormini. Õigusnorm lahendusnormina ei sisaldu objektiivses õiguses – objektiivses õiguses sisalduv norm on vaid pide lahendusnormi leidmiseks. Väärtusjurisprudentsi puhul on mõtlemises olulised asjade loomus ja tüüpilisus. Kui abstraktsed mõisted on suletud, siis tüüp on üsna keeruliselt defineerimisele alluv ning avatud. Õiguslikus keskkonnas viitab tüüp omamoodi keskpunktile, mis on õiguse/õiguse idee ja eluliste asjaolude vahel. Ta on justkui keskpunktiks normiõigluse ja asjaolu õigluse vahel. Seadusandja peab tüüpilist kirjeldama, Mandri-Euroopa õiguse põhiolemuseks ongi abstraktsus ja tüüpilisus
annaabi.ee 
