piirkondade rahvastiku arvu ja mõjub ka negatiivselt töötasude lõhe suurenemisse. Haridus on tihedalt seotud töötasude suuruse ja töötuks ja vaeseks jäämise riskiga. Autor analüüsis hariduse kättesaadavust ja ka taseme erinevusi regiooniti. Selgus, et taasiseseisvumise perioodil on kogu aeg vähenenud üldhariduskoolide arv igas maakonnas. Kui linna piirkodnades, kus transpordi ühendus on hea ja koole palju, ei ole see probleemiks, siis maa-asualtes on tegemist lahendmist vajava probleemiga. Ühe kooli sulgemine tähendab selles koolis õppinutele suuremat ajakulu ja vanematele ka täiendavat finantsilist kulu, kuna uus kool jääb kodukohast kaugele. Ka on maa noortel raskendatud gümnaasiumi hariduse omandamine, kuna need jäävad kodukohast veelgi kaugemale kui põhikoolid ning nõuavad vanematelt suuri väljaminekuid. Teine aspektiks on, et maa piirkondade koolide tase jääb selgelt all linna koolide omale
kooskõlastamine teooriaga ja teooria artikuleerimine – ammendavad Kuhni arvates nii empiirilise kui ka teoreetilise normaalteadusliku kirjanduse. NORMAALTEADUSE KUI MÕISTATUSE LAHENDAMINE Hämmastav joon normaalteaduses – vähene uudsete asjade päevavalgele toomine. Normaaluurimise probleemi lõpuleviimine tähendab etteaimatava saavutamist uuel teel, see aga nõuab igasuguste keeruliste instrumentaalsete, konseptuaalsete ja matem mõistatuste lahendmist. Mõistatus ja mõistatselahendaja – paradigma kehtivust peetakse iseenesest mõistetavaks, võib oletada lahendi olemasolu; need on ainsad probleemid, mida tunnistatakse – teised probleemid, metafüüsilised praagitakse välja – ei vääri aega .. st edeneb normaalteadus kiiresti. Et klassifitseerida probleemi mõistatusena, peab seda isel midagi enamat kui vaid tagatud lahendus – peavad olema ka reeglid, mis piiravad vastuvõetavate