Saarlased jäid kaotajaiks ning pidid ehitama Maasilinna ordulinnuse (saksakeelne Soneburg tähendabkitrahvilinnust), tõenäoliselt ka Kuressaare piiskopilinnuse. Taani müüb Põhja-Eesti Saksa ordule Taani kuningad olid Põhja-Eesti müümist plaaninud tegelikult juba pikemat aega. Provints oli riigiga väga lõdvalt seotud ja kohalikel vasallidel, kes moodustasid Harju-Viru ja hiljem Eestimaa rüütelkonna, olid väga laiad privileegid. 1330. aastateks oli Taani riik sattunud lagunemisohtu, sest mitme aasta vältel polnud riigil kuningat ja mitmed valdused olid teistele valitsejatele panditud. Riigi taastaja Valdemar IV Atterdag (võimul alates 1340) otsustas kitsastest oludest väljatulemiseks Eestimaa maha müüa. 1343. aastaks olid läbirääkimised mitme osapoolega käimas, kui puhkes Jüriöö ülestõus. Seda kasutas ära Liivi ordu, kes marssis Eestimaale sisse ja võttis lühikese ajaga kõik tähtsamad linnused enda kontrolli alla
(Prinz 2006: 272-273) Franciscus oli edukas vähemate vendade ordu ülesehitamises. Koos dominiiklastega said frantsisklased alates 13. sajandist Euroopas olulist rolli mängima, eriti ülikoolimaastikul. Franciscus üritas kristlikku misjonitööd teha ka islamimaades, kuid tema suureks pettumuseks jäi loodetud misjoniedu tulemata. Samas hakkasid tema elu lõpu poole ilmnema ka esimesed ordu lagunemisnähud, mis tegid Franciscuse väga murelikuks. Et lagunemisohtu vähendada, andis ta ordule alalise paavsti poolt kinnitatud põhikirja, milleks koostas ka uue reegliteksti. Ta muretses ordu algaastate vaimu säilimise pärast ning korrutas vendadele pidevalt nii vaesusideaali kui ka "alandlikkust, kuulekust ja tõelist vennalikkust." (Prinz 2006: 253; 260-261) Vaesus oli frantsisklaste jaoks nende elu põhialus, mis pidi "seesmisest usuelust väliselt tunnistust andma" (Prinz 2006: 254). Lisaks lagunemisohule oli frantsisklastel veelgi probleeme
annaabi.ee 
