Turvas on osaliselt lagunenud taimejäänustest ja huumusest koosnev mullahorisont, mis tekib soomuldade veerohkes ning hapnikuvaeses pindmises kihis. Looduslikus soos sisaldab turvas keskmiselt 90% vett, õhkkuivas turbas on vett 30 ‑ 40%. Turvas on üks unikaalsemaid looduslikke materjale, mida ei paljuski ei ole tänapäeval veel suudetud tehnoloogiliselt jäljendada. Oma füüsilistelt omadustelt on turvas pehme ja kergelt kokkusurutav. Turvas jaotub oma tekkeviisilt, lagunemisastmelt ja kasutusalalt kaheks peamiseks alatüübiks. Esiteks põhjaveest toitunud hästilagunenud madalsooturvas, mida kasutatakse peamiselt kütteturbana, kuid tänapäeval ka väetiste ja kompostide valmistamiseks ning meditsiinis. Hästilagunenud turvas moodustab massi järgi ~85% varudest. Teiseks sademeteveest toitunud vähelagunenud kõrgsoo- ehk rabaturvas, mida kasutatakse aianduses, põllumajanduses alusturbana ning absorbeerivate materjalide tootmiseks. Vähelagunud turvas moodustab massi
looduskaitselisi väärtusi. Soode säästliku kasutamise eesmärk on nende ökoloogiliste, sotsiaalsete ning majanduslike funktsioonide säilitamine praegu ja tulevikus. Eesti on liitunud Ramsari konventsiooniga, millega tunnistatakse märgalade ökoloogilist tähtsust ja püütakse piirata nende kadu riigis olevaid märgalasid säästvalt ja arukalt kasutades (Keskkonnaministeerium, 2018). 1.1. Turba tüübid ja omadused Turvas jaotub oma tekkeviisilt, lagunemisastmelt ja kasutusalalt kaheks: hästilagunenud madalsooturvas ja vähelagunenud kõrgsoo- ehk rabaturvas. Hästilagunenud madalsooturvas on palju tihedam ja raskem, kui vähelagunenud turvas. Hästilagunenud turvas moodustab ~85% varudest. Sademeteveest toitunud vähelagunenud kõrgsoo- ehk rabaturvast kasutatakse aianduses ja põllumajanduses alusturbana ning moodustab ~15% varudest. Kirjeldamisel on turba olulisemaks omaduseks selles leiduvate taimejäänuste koosseis ja lagunemisaste
annaabi.ee 
