LAGRITS (ELIOMYS QUERCINUS) Lagrits ehk oravhiir ehk aedunilane. Rahvapäraseks nimeks on veel tammehiir või aiahiir. Saksamaal on ta nimeks Gartenschläfer, mis tähendab tõlkes aiamagajat. Välimus Lagrits on omapärase välimusega noore roti suurune loom. Tüvepikkus on 10 ... 18 cm, saba 8 ... 15 cm. Kehamass 80 ... 150 grammi. Selja poolt on ta punakaspruun, kurgualune, kõht ja käpad on valged. Lagritsal on pikad vurrud, kõrvad ja saba. Lagritsale omase ilme annab talle must vööt, mis ulatub silmast kõrvani ja moodustab seega nagu maski lagritsa näole. Selle musta vöödi eesmärk on aga hoopiski suurte säravae silmade varjamine vaenlaste eest. Vaenlaste petmiseks on ka lagritsa saba silmatorkavalt värvunud: üldiselt must, otsast valge tipuga. Vaenlane, kes märkab saba, ründab seda ja seega pääseb lagrits ainult sabanaha kaotusega (see tuleb tal kergelt ära)
katkestavad puhkeperioodid. Sellised käitumuslikud seisundid peegeldavad kesknärvisüsteemi üha suurenevat keerukust. Ligikaudu 32. nädalal hakkavad kopsudes arenema alveoolid ehk õhutaskud. Nende teke jätkub kuni 8. eluaastani pärast sündi. 35. nädalal oskab loode käega tugevasti haarata. Loote kokkupuuted erinevate ainetega näivad mõjutavat sünnijärgseid maitse-eelistusi. Näiteks looted, kelle emad tarbisid aniisi, ainet, mis annab lagritsale eriomase maitse, eelistasid aniisi ka sünnijärgselt. Vastsündinutele, kellel ei olnud looteeas aniisiga kokkupuudet, aniis ei meeldinud. 10 11 5. SÜNNITAMINE Esmasünnitajatel on loode juba mitu nädalat enne sünnitust oma pea ettepoole painutanud, nii et tema lõug on vastu rinda. Nüüd on kukalsee osa peast, mis asub emakakaela suudme ees. Samuti on loode vaagna sissepääsu kiilunud, nii et välisel läbivaatusel ei saa ämmaemand enam lapse pead liigutada
annaabi.ee 
