seda rohkem hakkas mulle kontsert meeldima. Laulu ,, Somewhere" ajal sain aga tunda äratundmisrõõmu, sest olin antud lugu ennemgi kuulnud. Samuti näidati ja etendati laulude vaheaegadel erinevaid seiku Barbra Streisandi elust. Antud lähenemine oli minu jaoks ühes kontserdis midagi uut, kuid see-eest oli see väga omapärane ning mulle, kui ka publikule see meeldis. Pidevalt oli erinevate situatsioonide lõpus kuulda, kuidas rahvas lagistas naerda. Kontsert lõpus oli tunda ja kuulda kuidas publik ei tahtnud kuidagi armastatud artiste ära saata. Aplodeeriti maruliselt ning lauljaid kutsuti tagasi tervelt 6 korda. Samuti tundus, et lauljad ise ei tahtnud lavalt ära minna, kuna esitati ka mitmeid lisalugusid. Kontserdile minnes läksin kerge eelaimdusega, et tuleb järjekordne kontsert, kus saal on pooltühi ja esinejad ei tee oma tööd armastuse ja täie hingega. Õnneks pidin aga seekord pettuma
punutud metallist küünekestega peent piitsa. Vasaku käega kooris ta parema käe särgikäise hooletult kuni kaenlaauguni üles. Samal ajal kisas Jehan Frollo oma valvakat lokkis pead üle rahvahulga tõstes (selleks oli ta Robin Pous-sepaini õlgadele roninud): «Tulge vaatama, mu härrad ja daamid! Siin hakatakse praegu nüpeldama minu venna, Josasi ülemdiakoni kellalööjat meister Quasimodot. See on näidis idamaa arhitektuurist: selg nagu kuppel, jalad nagu keerdunud sambad!» Rahvas lagistas naeru, eriti lapsed ja noored tüdrukud. Lõpuks põrutas piinameister jalaga. Ratas hakkas keerlema. Quasimodo kõikus oma köitmetes. Ehmatus, 219 mis äkki ta inetusse näkku ilmus, kõvendas veelgi naerulaginat. Kui Quasimodo mügerik selg rattal tiiru tehes meister Pierrat' ette jõudis, tõstis see käe ning peened piud vihisesid nastikukimbuna teravalt läbi õhu ja langesid vihaselt õnnetu selja pihta. Quasimodo võpatas, otsekui äkki virgudes. Nüüd hakkas ta mõistma
annaabi.ee 
