„Aastatel 1958 ja 1959, kui mina ja mu Cahiers’i kaaslased olime edasi liikunud lavastamise juurde, reklaamiti meid kui uut seebitoodet. Me olime „Uus laine“... Kui populaarne ajakirjandus meist nii palju kõneles, siis oli põhjuseks see, et nad tahtsid kehtestada valemit: De Gaulle võrdub uuendused, nii kinokunstis kui mujal. Kindral saabub, Vabariik muutub, Prantsusmaa on uuestisündinud!“ (Chabrol & Laffont, 1976) Kuigi „Prantsuse uus laine“ jõudis filmikunstini küll ülekantuna, jättis uuendusi soovivate režissööride, eeskätt François Truffaut, Jean-Luc Godard, Claude Chabrol, Agnès Varda ja Alain Resnais, looming niivõrd sügava jälje, et tänapäeva assotsiatsioonid selle terminiga seostuvad just eelkõige kinokunstiga, mida viljeleti 1950ndate lõpu ja 1960ndate esimese poole Prantsusmaal. 1.1 Caméra-stylo
seda kandnud tegelastest end lahti rebiti, seda edukamalt uuendused kulgesid. Mingit ulatuslikumat järeldust sellest aga tehtud ei ole. Tõde tungib ka Läände Pikkamööda hakkab ka Läände jõudma kommunismi ikkes elanud rahvaste seas kinnistunud arusaamine, et natsismil ja kommunismil pole suuremat vahet. Eelmisel aastal ilmus Pariisis kogumik, mis on tuntuks saanud kommunismi kuritegude «musta raamatuna» («Le livre noir du communisme. Crimes, Terreur, Repression», Editions Robert Laffont, Paris). Teos on Prantsusmaal tekitanud elava poleemika, mis kiirelt jõudis ka parlamendi seinte vahele. 1998. aastal avaldab Piperi kirjastus Münchenis «musta raamatu» saksakeelse tõlke, kuid juba praegu on poleemika sel teemal ka Saksamaal alanud. 26. novembril 1997. aastal ilmus ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung kokkuvõte Stephane Courtois' eessõnast «mustale raamatule» pealkirja all «Sadu miljoneid surnuid». Sissejuhatuses artiklile rõhutatakse, et Stephane Courtois
annaabi.ee 
