Suurbritannia välisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas anda sõjalist abi. Eesti vajas väga sõjalist abi, sest Eesti kaitseväe koostamine oli alles alanud ja rindele suudeti saata ainult 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed ainult taganesid, Punaarmee aga vallutas Kirde- ja Kagu Eesti. 12. detsembril saabus lõpuks Tallinna reidile Suurbritannia sõjalaevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevasitku sisenemine Eesti vetesse õnnestus alles teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergristleja ,,Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Inglaste abiga oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest kaitstud ja julgustatud. Ka USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. 1918. aasta 23. detsembril nimetati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi ka mobilisatsioon mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 14000 meest
ning saavutasid suure võidu Kartaagolaste üle. Kartaagoli tuli osa oma valdusi roomlastele loovutada. Teises Pruunia sõjas oli Kartaagolaste pealikuks Hannibal ning tänu tema suure võitlusega purustati Roomlased Canne lahingus. Roomlased lõid kähku uued väekoondised ning suunasid need Aafrikasse, kuhu pidi ka Hannibal oma vägedega seetõttu kaitsma minema. Roomlased lõid Kartaagolasi Aafrikas. Rooma võitis endale uusi valdusi ning Kartaago laevasitku. Kolmanda Pruunia sõja käigus hävitati Kartooga täielikult. Roomasr oli saanud Vahemere valitseja. Vabriiklik kord Roomlased ise oma riiki nimetasid res publica. Rooma riigiorganid olid: senat, rahvakoosolekud ning riigiametnikud ehk magistraadid. Magistraadid valiti ametisse vähemalt korraga kaks inimest, et vältida riigiametnike liigset võimu suurenemist. Magistraadi olid enamuses rikkamad roomlased. Kaks kõrgeat magistraati olid kaks konsulit, kes pidid juhtima sõjaväge
annaabi.ee 
