hukkumispiirkonda 5. juulil, Ballard liitus nendega 22. juunil. Kahjuks ei krooninud neid otsinguid edu, 6. augustil 1985 tõmmati prantslaste sonar viimast korda veest välja ja võeti kurss sadamasse. Ballard aga lootis, et lõpuks on tema tund tulnud. Ta tegi suurel hulgal arvutusi, et saada ,,Titanicu" võimalikult täpset hukkumispiirkonda. 24. juunil ta sellisesse kohta ka jõudis. Aega otsinguteks oli vaid 12 päeva. 1. septembri öösel kell 0.48 avastati merepõhjast laevarususid. Loorberid ,,Titanicu" avastamise eest langesid aga Ballardile, sest prantslased olid maad kamminud vähem kui tuhat meetrit kaugemal, Ballard aga oli olnud õigel teel. 3. septembril lasti merepõhja kohale teine fotoplatvorm Angus, mille abil õnnestus teha tuhandeid värvifotosid. Anguse värvifotod näitasid, et ,,Titanic" oli teise ja kolmanda korstna vahel pooleks murdnud. 1986. aastal pöördus Ballard vraki juurde tagasi. Järgnesid mitmed ,,Titanicu" vraki juurde sukeldumised
(2) «Laevakokkupõrgete vältimise 1972. aasta rahvusvahelise eeskirja» reegli 5 kohaselt tuleb teostada pidevat vaatlust, selleks et: 1) nägemis- ja kuulmismeelte ning olemasolevate tehniliste vahendite abil tagada pidev ümbruskonna jälgimine olukorra võimalike muudatuste õigeaegseks avastamiseks; 2) täielikult hinnata olukorda ning eriti kokkupõrke või madalikule sõidu ohtu; 3) avastada merehädas olevaid laevu, õhusõidukeid, merehädalisi, uppuvaid laevu, laevarususid või muid ohtusid. (3) Vaatleja peab keskendama kogu tähelepanu nõuetekohasele vaatlusele ning talle ei tohi anda muid kohustusi, mis võivad vaatlemist segada. (4) Vaatleja ja roolimehe kohustused on lahutatud. Roolimisega tegelevat roolimeest ei saa pidada vaatlejaks. (5) Väikestel laevadel, kus on roolimise kohalt tagatud takistusteta nähtavus kogu horisondi ulatuses ja ei ole muid takistusi nõuetekohase vaatluse teostamiseks, võib roolimehele panna ka vaatleja kohustused.
annaabi.ee 
