samas ruumis. Voodid asusid rehe toas meetri kõrgusel põrandast voodis oli neil külje all põhk mis hoidis talvel sooja neil olid rehielamutes akende asemel lükandluukidega suletavad avad (pajad) Kasutati ka seapõit või maokelmet. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku . Rehielamu Elukeskkond hõlmab looduslikku ja inimeste endi loodud keskkonda. Kooskõlas ümbritseva loodusega. Talu ehitati kuiva kohta, tähtis oli vee, metsa lähedus. Hooned paiknesid ümber muruga kaetud õue. Vanadele taluhoonetele olid iseloomulik suur õlgede või rooga kaetud kelpkatus. hobuse- või linnupea
Lagi tehti ümarpalkidest. Rehetoa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku. Samuti kasutati rehealust veokite ja hobuseriistade hoidmiseks. Pulmade ja muude pidude puhul oli see tantsuruum, suviti paiknes seal sageli söögilaud. Kamber leiab esmakordselt mainimist alles 17. sajandi allikates. Kaua aega oli see kütteta ruum, mida kasutati hoiuruumina ja kus suvel magati. 19. sajandi alguses muutus kamber suitsuvabaks ning sai soojustuse ja klaasaknad, sajandi teisel poolel juba ka laudpõrand. Kambrit
annaabi.ee 
