sajandist nende tähtsus pealegi vähenema ning püsis mõnevõrra kauemini vaid maa äärealadel ja Lõuna-Eestis. Kirikukalendri tähtpäevanimetused hõlbustasid teiste rahvaste kalendrikombestiku ülevõttu. Aegadel, mil meie rahvuslik kuuluvus ja identiteet meile mingil põhjusel eriti oluline on ja rahvustunne tavalisest tugevamini meeli köidab, on ikka ja jälle kerkinud idee eesti omakultuurist ning päris oma tähtpäevadestki. Kuid püüded pidada teisejärguliseks laenulist ja kogu tavandikompleksist välja eraldada n.ö oma muistne kalender jäävad väheviljakaks. Kui Lääne-Euroopa rahvastel on püha Antonius sigade ja püha Katariina lammaste kaitsja, siis ei tule arvata, et näiteks tõnisepäev (17. jaan.) kui seakasvatuse ja kadripäev (25. nov.) kui lambaõnnega seotud tähtpäev on vastava kombestiku meile laenanud väljastpoolt. Eesti on väike maa kahe suure kultuurihoovuse vahel. Leidub tähtpäevi, mille tundmisest
Rõivaste ja jalatsite õmblemine ning villast esemete valmistamine oli traditsiooniliselt naiste töö. Osavamad meistrid võisid oma kätetööd ka müüa ning sellest lisasissetulekut saada. Traditsiooniliste põhjapõdranahksete jalatsite valmistamine on saami naiste seas au sees tänapäevalgi. Kui Skandinaavia saamidel on säilinud varasemad madalad jalatsid, siis koolasaamide juures on praegusel ajal valdavaks saanud kõrgema säärega nahksaapad, mis on laenulist päritolu. 76 Väljastpoolt karvaseid jalatseid valmistati põhjapõdra peanahast või säärenahkadest. Põhjapõdra peanahast jalatsid (kalluh) olid suuremad ja soojemad ning paksemast nahast, argipäeva- ja tööjalatsid, mida kasutati ka suusatades ja pakaseliste ilmadega, põhjapõdra säärenahast jalatsid (nuhttoh) on pidulikumad või pehmemate ilmade jalanõud.
annaabi.ee 
