Clintoni- vastaste meeleolude ajel tekkis uus populistlik konservatiivide liikumine, mis levis kõigepealt äärmiselt populaarsete raadio talk-show'de kaudu. Kümnendi keskel hoogustus valitsusvastane tegevus veelgi, kui levisid kuuldused korruptsiooniskandaalidest, millesse mõlemad Clintonid olevat olnud segatud oma Arkansase-aastate jooksul: enamus süüdistusi keerles maaga seotud tehingute ümber, mis olid omakorda seotud kahtlaste hoiu- ja laenuasutustega. Lisaks sellele süüdistati valitsust föderaalasutuste suunamises oma vaenlaste ja teisitimõtlejate vastu, nii nagu seda oli oma presidendiametis 20 aastat varem teinud Richard Nixon. Mõned Clintoni vihkajad läksid veelgi kaugemale, ja 1990ndatel tõstis uuesti pead paremäärmuslus, millel oli sageli religioosne tagapõhi. Miljonid ameeriklased pidasid Clintoni administratsiooni paheliseks või isegi kuratlikuks, kartes, et Clintoni rahvus
Mõtlematult, kibekiiresti asuti kolhoose-sovhoose lammutama, selle asemel et neid ühistuteks muuta. Ometi olid ühistöö kogemused Eesti põllumajanduses olemas juba siis, kui Venemaal polnud neist veel aimugi. Idee algatajaks oli Jaan Tõnisson, kes ajalehes "Postimees" ülistas ühistegemist põllumajanduses ja pani sellele suuri lootusi. Tõnisson käis isegi välismaal, et tutvuda Lääne-Euroopa majandusalase ühistegevusega ja ühistegevuslike laenuasutustega. Tema tähelepanekud olid arutusel I Eesti põllutöö kongressil Tartus 1899. a. Kongressi otsusest loeme: "Väikepõllumehe majandusliku edu tähtsamaks eeltingimuseks on ühistegevus." Kahju, et riigikogulased ja valitsuses istuvad härrased oma vabariigi kogemusi ei hinda ja loodavad vaid välisabile, unustades, et igal välisabi pakkujal on tegelikult omad huvid mängus. Momendil tiirlevad abisaamise lootused Euroopa Liidu väravate taga. Põllumees põline, kuidas suhtud sellisesse
annaabi.ee 
