Lembitu, Meelitsi, Viling. Kõik eelnevad on meeste nimed, lisaks on koostaja märkinud naiste nimedeks Ihalembi, Ihatu, Meelinõuvo, Emme ja Imbi. Mehe- ja naisenimede tunnuseid eestlastel ei ole olnud. (Saar 2002) 2.1.2.Laennimed Laennimed on tihti teisendid või eestindused teiste rahvaste nimedest, kuid võivad esineda ka algupärasel kujul. Võõrastest nimedest on tehtud eestipärasemaid: Georgiusest Jüri, Jakobist Jaak või Jaap, Mariast Mall, Johannast Jaana. Meil on laennimedele iseloomulik teisendirohkus, selle heaks näiteks on naisenimed Katharina, Elisabeth ja Maria (valik levinumaid teisendeid lisas). Laene esineb ka perenimede seas. (Ibid) 2.1.3.Väljamõeldud nimed Väljamõeldud nimed hakkasid aktiivsemalt levima seoses ajakirjanduse tekke ja ärkamisajaga. Esimesena hakkas omaloomingulisi nimesid välja pakkuma Vändra kooliõpetaja Mats Tõnisson aastal 1884. Nii said alguse nimed Õie, Leida, Pilvi, samuti
puudutavaid). Neist on täpsemalt juttu allpool vastavates peatükkides. 3 ISIKUNIMED 3.1 Isikunimede kujunemine Eesti eesnimede kohta on andmeid 12.13. sajandist alates. Tol ajal kasutusel olnud läänemeresoome hõimude nimesüsteemi kuulunud muistsed isikunimed asendusid 16. sajandi lõpuks ristiusustamisega kaasa tulnud nimedega, enamasti laenati nimede lühikujud ja neid mugandati (Mari, Jaan). Laennimed moodustavad meie eesnimistu püsikihistuse. 19. sajandi keskpaigas hakati laennimedele eelistama võõrapäraseid eesnimesid, mis jäid ülekaalu 20. sajandi esimeste kümnenditeni (Marie, Karl). Rahvusliku liikumise ajal 19. sajandi lõpukümnendeil elustati varasemates kirjapanekutes ja rahvaluules leiduvaid muistseid isikunimesid (Lembitu, Salme), lisa saadi Soomest (Aino, Väino), kirjandusest (Eha, Endel) ja eriti uute nimede loomisega (Luule, Õie). Võõrapärased nimed asendusid laialt propageeritud eestipäraste nimedega, mille kõrgaeg oli 1930
annaabi.ee 
