inimese ajusurma korral elektromagnetlaineteks, mis eralduvad aju ruumist. Elektromagnet- väljal baseeruvad teadvus ja psüühika ei sõltu enam närvitegevuse arengust. Inimese „kehast väljumise füüsikateooria“ põhineb järgmisel kahel väga tugeval printsiibil: 1. SLK-d näitavad, et inimene on võimeline eksisteerima ilma bioloogilise kehata. See tähendab seda, et teadvus ja psüühika, mida ajus loovad oma laenglemistega tuhanded neuronid, eksisteerib materiaalselt elektromagnetväljana. Inimese ( kliinilise ja/või bioloogilise ) surma ajal eralduvad inimese närvisüsteemist füüsikalised väljad. 2. Väljade eraldumist inimese närvisüsteemist võimaldab ajas rändamise füüsika. See tähendab seda, et kehast väljumine on inimese ajas rändamise üks erijuhte. Sellisel erijuhul ei rända ajas mitte inimene ise, vaid inimese sees ( ehk närvisüsteemis, kus
Sellisteks 15 inimese vaimuseisundite elamussisudeks nimetatakse kvaalideks. Kvaale on nimetatud ka fenomeniliseks teadvuseks. Kindel on see, et teadvus on ajus. Inimese aju koosneb miljarditest neuronitest, mis ajas kõik perioodiliselt laenglevad ja üksteisega seostuvad. Näiteks kui neuron on laetud, tekitab see ruumis elektrivälja. Ajus on olemas miljardeid neuroneid ja need kõik tekitavad oma laenglemistega elektriväljasid, mis kõik kokku summeerudes tekib üle kogu aju üldine elektriväli. Näiteks kui makroskoopilised kehad saavad laengu, siis keha laeng tekib laetud osakeste summast ehk keha laengu elektriväli moodustub laetud osakeste väljade liitumisel. Teadvus võib seotud olla just neuronite väljadega ehk siis aju üldise elektriväljaga, mitte niivõrd neuronite endiga. Näiteks kui neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad eksisteeriksid ja funktsioneeriksid
annaabi.ee 
