Lugedes teose esimesest lõigust lauset ,, Katel juba toomata ei jääks, selleks on ta liiga tähtis.", mõistame kui palju peeti lugu aurukatlast selles külas. Hobuseid nimetati teoses püha loomadeks: ,, Hobused on nendele, isegi paksu näoga sulasele, peaaegu sama pühad nagu lehmad hindudele.". Mats Aniluige arvates oleks pidanud hobuseid rohkem hoidma kui inimesi, sest hobused ei saa kaevata. Vilja nimetati teoses talu õnnistuseks ja rikkuseks. Külaelanike töökusest ja talutöö olulisusest annab mõista lause: ,,Karl pole muidugi kekstu, aga siin, taluinimeste keskel, kus kõik rügavad, kas või veri küünte alt väljas, jätab ta natukene kummalise mulje küll.". Lihtsate eesti nimede väärtustamist tõestab autori lause Jüri Aniluige nime kohta: ,,Tal on lihtne nimi, mitte mõni antvärklik Rinaldo-Augustin-Friedrich, missuguseid tollal küllalt leidus ja mis läheb suus puntrasse nagu sopiline kahevakane viljakott
Üha enam hakkasid talunikud raha teenima, kuna linnad ja tööstust arenes. Töötati välja uued adratüübid ningi 1701. aastal leitati inglise talupidaja poolt välja hobusega veetav külvimasin, mis võimaldas seemneid reas külvata. Tänu eirinevatele süsteemidele tõusis maa viljakus ning uute tõuaretuste juures paranesid loomatõud. Maaiirkondades muutus maastik märgatavalt. Paljudes Inglismaa piirkondades olid kasutusel keskaegsed süsteemid. Enamik külaelanike rentis välja põllusiile ning töötati oma naabritega kõrvuti, see süsteem oli sellepärast hea, et toitis ära maaelanike, kuid kui tekkisid ülejäägid siis neid mindi linna maha müüma, kuigi seda juhtus harva. Inglismaal arenes kiiresti kapitalistlikud suhted. Suurte maadeavastuste tulemusena nihkusid kaubateed Atlandi ookeanile ning Inglismaa jäi tänu oma geograafilisele asendile nüüdsest tähtsate kaubateede äärde (Läänemeri-Põhjameri-Atlandi ookean)
annaabi.ee 
