Peaaegu kümme aastat elas Jean Jagques veel kuulsuseta ja puudusega võideldes. Pansionis, kus ta elas tutvus ta Tereese Levasseuriga, kes kunagi ei õppinud õieti lugema ja kirjutama, keda Rosseau aga siiski kiidab hea iseloomu ja praktilise mõistuse pärast. Ta hoolitses mehe eest nii headel kui halbadel päevadel. Kahekümne viie aastase kooselu järel tunnistas Rosseau ta pühalikult oma naiseks. Sai tööd sekretärina maksuametis kõrgepalgalisel laekahoidja kohal, kuid mõte, et sellise töö juures pole tal võimalik kuulutada kõrgeid ideid ja armastust rahva vastu, piinas teda nii, et ta jäi raskesti haigeks. Paranedes andis ta sõna, et kunagi ei tohi tema elupraktika erineda teooriast. Aastal 1752 etendati tema ooperit ,,Küla võlur." Edu oli nii suur, et kuningas tahtis talle määrata pensioni. Kuid Rosseau lükkas selle tagasi, leides et siis kaotab ta õiguse kõneleda sõltumatusest ja omakasupüüdest
linna poole?» «Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin. Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega. «Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner?» Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte. «Maha pedellid! Maha kaikakandjad!» «Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?» «See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledzi laekahoidja.» «Säh, mu king! Sul on parem asend, viruta talle näkku!» «Saturnalitias mittitnus ecce nuces.»* «Maha kõik kuus teoloogi oma valgete ülekuube-dega!» «Kas need on teoloogid? Mina arvasin, et need on haned, mida Sainte-Geneviève Roogny läänimõisa eest linnale kinkis.» «Maha meedikud!» «Maha kõik dispuudid!» «Saad mütsiga vastu vahtimist, Sainte-Geneviève'i laekahoidja! Oled mind kord tüssanud. Jah, ta andis minu koha Normandia korporatsioonis väikesele Asca-
annaabi.ee 
