luuleteose loomiseks tarvilik kasutada kirja. Teisest küljest märkis Nitzsch, et vasturääkivusi üksikosade vahel esineb ka teostes, mis kaheldamatult kuuluvad ühele autorile. Homerosel on vasturääkivused niivõrd tühised, et need ei riku kunstilist muljet. Tähtsusetud vasturääkivused ei anna põhjust väita, nagu oleks eeposte koostamisest osa võtnud mitu autorit. Nii kummutas Nitzsch Wolfi ja Lachmanni teooria selle olulistes punktides. Seejuures möönis ta, et eeposte autor Homeros võis kasutada vanade rahvalaulude ainestikku, kuid töötas selle vastavalt eeposte plaanile ümber. Nüüdisaja unitaarlaste hulgas võib eristada kahte voolu. Ühed, eriti angloameerika filoloogid, hindavad Homerose luules ainult luuletaja meisterlikkust, fantaasiat ja leidlikkust ning väidavad, et Homeros lõi täiesti vabalt, traditsiooni arvestamata
Arvas, et nii mahukad tekstid ei saanud säilida ilma kirja panemata. Tekstides leiduvaid vastuolusid pidas tõenduseks eri autorite tegevusest. Pärast Wolfi oli 2 koolkonda: ühed arvasid, et H oli autor (unitaarlased), teised jälle, et ega ikka ei ole küll (wolfiaanid e. analüütikud). Karl Lachmann oli kõige radikaalsem analüütik ja arvas, et Ilias koosneb üksiklauludest (16 tk) + mõned vahelaulud, mis on sinna seose loomiseks topitud. Väitis, et viimased 2 laulu ei kuulu Iliasse. Lachmanni väikelauludeteooriale (Kleineliedertheorie) vaidlesid vastu kompilatsiooniteoreetikud, kes väitsid, et eepose koostisosadeks on suuremad üksused, nn väike-eeposed; nt olevat Odüsseiaks töödeldud 4 iseseisvat poeemi. Nitzsch kaitses eeposte ranget ühtsust, taastades seega traditsioonilise kujutluse H-st. Osutas, et kreeklastel oli kiri olemas palju varem, kui Wolf arvab seda tõendavat mitmed leiud; Wolfi väide, nagu oleks suure luuleteose
annaabi.ee 
