Seetõttu tõestatakse anioone ositi, s.o. erireaktsioonide abil lahuse üksikportsjonites. Rühmareaktiive(BaCl2 ja AgNO3) kasutatakse peamiselt ainult rühma esinemise kindlakstegemiseks,mitte aga rühmade eraldamiseks üksteisest. Ainete ja ioonide kindlakstegemine Ainete kindlakstegemiseks kasutatakse mitmeid erinevaid meetoteid, millest mõned vajavad keerulist aparatuuri, teised on lihtsad laborimeetodid, mis kõik kokku moodustavad kvalitatiivse analüüsi. Aine välimus või lõhn on sageli võtmeks tema kindlakstegemisel, mida saab analüüsiga kinnitada.Kui selliseid lähtetunnuseid pole, tuleb teha analüüs, järk-järgult võimalusi kõrvale jättes ( sageli on otstarbekas alustada leelisreaktsioonist).Tavaliselt on vaja rohkem kui ühte katset iooni ( aniooni või katiooni) kindlakstegemiseks, sest ainult üks kindel tulemuste kombinatsioon kinnitab iooni olemasolu.
) Olid kujunemas uued ajad, valimisõigus levis üha allapoole mööda sotsiaalset redelit ning poliitikutel oli vajadus kehvemal järjel elektoraadile "silma teha", lisaks leivale ja tsirkusele tulid poliitilisse diskussiooni tabletid ja haiglakohad. Rahvatervise teoorias oli sakslastel (kes teatavasti olid pioneerid labori- ja eksperimentaalteadustes) välja panna Max Joseph v. Pettenkoffer (1818-1901), kes rajas hügieeniuuringute põhilised laborimeetodid, uurides väliskeskkonna mõju inimorganismile. Kujunes hügieeniõpetus uutel, bakterioloogilistel, alustel. 19. sajandil kujunesid niisiis välja populatsioonidele ning indiviididele suunatud tervishoiulised meetmed. Need võisid olla majanduslikud (haigekassad, maksud jms) kui ka meditsiinilised (vaktsineerimine). Sunnivahendite rakendamine muutus levinuks. Siinkohal võib rääkida suguhaigustest, mille levik just eeskätt militaarsetes struktuurides muret tegi.