Laboratoorne töö nr.2 (0)

Töö eesmärgid
* Tutvuda põhiliste kõvaduse määramise meetoditega (Brinell, Rockwell ja Vickers, Barcol ).
* Valida sobiv meetod kõvaduse määramiseks erinevatele materjalidele.
* Võrrelda katsetatud materjalide kõvadust.
*Analüüsida seost materjali tõmbetugevuse ning kõvaduse
vahel.
Hinnata materjali kõvaduse olulisust materjali valikul .
Töö selgitav osa
Kõvadus on materjali võime vastu panna kohalikule deformatsiooniletema pinda suurema kõvadusega keha ( otsak ) sissetungimisel. Otsakon valmistatud vähedeformeeruvast materjalist ( teemant , kõvasulamvõi karastatud teras) ja võib olla kuuli-, koonuse - või püramiidikujuline.
Enamlevinud mooduseks on kõvaduse mõõtmine otsakusissesurumise teel.
Otsaku küllaltki suure koormusega sissesurumise tagajärjeldeformeeritakse plastse materjali pinnakiht jäädavalt. Pärast koormusekõrvaldamist jääb materjali pinnale jälg. Mida väiksem on kõvadus,
seda sügavamale tungib otsak ja seda suurem on jälg. Mida suurem onmaterjali kõvadus (ka tugevus), seda väiksem on tekitatud jälg. Elastsete materjalide korral, mis on plastselt vähe deformeeruvad,
mõõdetakse kõvadust koormuse mõjudes.Kõvaduse mõõtmise meetodi valikul lähtutakse detaili/materjali eeldatavast kõvadusest (otsaku kõvadus peab olema mõõdetava
materjali kõvadusest märgatavalt suurem), pinnaviimistlusest (pinnakareduse mõju), paksusest (kuni kümnekordne jäljesügavus), pinnakihi paksusest (nt pindkarastatud, tsementiiditud materjalid),
ligipääsetavusest mõõtekohale (võimalus kasutada statsionaarsetvõi kaasaskantavat masinat).Nagu edaspidi näha, on kasutusel mitmed kõvaduse määramisemeetodid ja skaalad (joonis 2.4, tabel 2.3). Kuigi paljude materjalide kõvadust on võimalik mõõta mitmete meetoditega, pole mõõdetavad
kõvadusarvud omavahel üks ühele võrreldavad. Vale kõvadusmeetodi valik viib mitteusaldusväärse katsetulemuseni või halvemal juhul kasutatava masina/otsaku purunemiseni. Seega tuleb kõvadusmeetodi valikul olla hoolikas ja lähtuda eespool toodud valikutingimustest.