kõnetraktiga (avasui). Valdavalt on nad helilised ning nende kõlavärv (see, mille järgi nad ära tunneme) oleneb suuõõne kui peamise resonaatori kujust. 3.1.1 Moodustuspõhimõtted eesti täishäälikute näitel Keele liikudes ette või taha, üles või alla muutub suuõõne esi- ja tagaosa ruumisuhe ning vastavalt tulevad tämbris rohkem esile "heledamad" või "tumedamad" ülemtoonide kimbud. Võimalusi lisab labialisatsioon: ette sirutatud huultega on resonaator pikem, see ei jää tämbris kajastumata. Akustilises plaanis väljendub see iga hääliku erineva formantkoostisena formandiks nimetatakse helienergia koondumist kindlasse spektri sagedusalasse. Seega iseloomustab täishäälikuid harilikult kolm tunnust: a) keeleselja kõrgus, b) keele suund (ees või taga), c) huulte kuju (huulvokaalide o, u, ö, ü puhul ümardatud, mõnes keeles võib oma osa olla ka suunurkade asendil)
3) Kaugassimilatsioon – sarnastumise mõju ulatub kaugemale sõnas, nt järgmisse silpi 4) Lähiassimilatsioon – mõjutab häälikuid, mis on mõjutava hääliku naabruses 5) Täielik assimilatsioon – kaks kõne all olevat häälikut muutuvad teineteisega samasuguseks: saavad sama häälduskoha ja –viisi 6) Osaline assimilatsioon – üks häälik muutub teises sarnaseks mingi joone poolest Häälduskohaassimilatsioon – häälduskohad lähenevad Labialisatsioon – huulassimilatsioon, IPAs tähistab seda konsonandi järel olev ülestõstetud kirjas Vokaalharmoonia – ühes sõnas saavad olla ainult kas ees- või tagavokaalid Velarisatsioon – primaarne või sekundaarne. Primaarne seotud l-i hääldamisega, mida tähistatakse tildega. Keel tõuseb kas u- või o-laadselt. Palatalisatsioon – IPAs märgitakse palatalisatsiooni ülestõstetud kirjas j-iga. Eesti keeles prepalatalisatsioon
annaabi.ee 
