Selle eesmärgiks on leida universaalsete foneetiliste põhiomaduste võrgustik, mida saaks kasutada mis tahes keele kirjeldamisel. Fonoloogilisi tunnuseid kadutades näidatakse iga foneemi puhul, missugused kasutuselolevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnusjooned on binaarsed, st neil on üldiselt kaks väärtust.selgemad binaarsed tunnused on nt helilisus, nasaalsus, labiaalsus. Eesti keeles ei ole labiaalseid madalaid vokaale ega illabiaalseid kõrgeid vokaale. Seepärast võibki postuleerida järgmised 2 eesti keele liiasusreeglit: [-konsonant +madal] [-labiaalne] [-konsonant +taga +kõrge] [+labiaalne] Fonoloogiliste tunnuste teine tähtis kasutusala on loomulike klasside väljendamine. Need on häälikusegmentide klassid, mille liikmed on keele teistest häälikutest ühemõtteliselt eristatavad vähemate tunnuste abil kui on vaja klassi üksiksegmentide ammendavaks kirjeldamiseks
- Palataliseeritud foneemidel /, , , / puuduvad kirjas neile vastavad tähed. Seda, et tegemist on foneemidega, näitavad minimaalpaarid: kott-kot, palk-pak jt. Palataliseeritud konsonandid esinevad sõna sees ja lõpus, alguses mitte. Foneemide üldtunnused: [konsonant], [obstruent], [nasaal]. Vokaalfoneemide fonoloogilised tunnused (distinktiivtunnused): [kõrge], [madal], [tagapoolne], [labiaalne] (ümar). Kaks eesti keele liiasusreeglit: 1) eesti keeles ei ole labiaalseid madalaid vokaale: [-konsonant +madal]-> [-labiaalne] 2) eesti keeles ei ole illabiaalseid kõrgeid tagavokaale: [-konsonant +kõrge +taga]- >[+labiaalne]. Konsonantfoneemide olulisemad fonoloogilised tunnused: [koronaalsus] keelelabaga moodustatav, [anterioorsus] e. eespoolsus labiaalsus või dentaal-alveolaarsus, [pidevus] suus ei ole täielikku sulgu, [lateraalsus] õhk voolab välja piki keelekülgi, [sisisevus], [helilisus], [larüngaalsus]. Segmentaalfoneemid
annaabi.ee 
