varem juttu olnud (VES 30.08.). Tema laiahaardelise ajaloolise ja kultuurilise tausta seiklustega Venemaa võimukoridorides Leninist Putinini irooniaga vürtsitatud oleviku kirjeldus Savisaare erilise sõbrannana käib paljudele üle mõistuse. Tõlgendused on väga vastuolulised, tema humoorikat sõnarikkust võetakse grafomaaniana ja vist välismõjude tõttu saab moderaatorist vahel kustutav ja blokeeriv tsensor, kes aga jätab puudutamata labasused. Ka siin Taanis kasutatakse kustutamist või blokeerimist, aga seda põhjendatakse. Eesti Päevalehe anonüümse tsensoriga pole Roosa Udul aga võimalik kontakti saada. Siin (Taanis) saab kommenteerida ainult oma nime kasutades, mis tõstab dialoogi väärtust ja aitab vältida peldikuseina teket. Eestis eelistatakse jätkata koputamise traditsiooni, mispärast väldivad paljud võrgus kommenteerimist, sest pole mõtet vaielda anonüümsete vastaste labasustega. On ka paradoksaalne, et paljud
taasilmumist, alustas LaVey Saatanakirikus psühhodraamade elustamisega. Kristlaste kirikus toimus revolutsioon usuliste riituste ja traditsioonide vastu. Oli popp kuulutada: ,,Jumal on surnud" . Seepärast töötas LaVey välja alternatiivsed ütlused, mille ta iidsete tseremooniatena üles ehitas. Ainus vahe oli selles, et ta asendas negatiivse ütlemise positiivse pühitsemise ja puhastusega: saatanlikud pühad mis pühitsesid lihalikke rõõme, saatanlikud matused, kust puudusid vagatsevad labasused, orgiad, mis aitasid inimestel leida rahuldust seksist, hävitusrituaalid, mis võimaldasid Saatanakiriku liikmeil triumfeerida oma vaenlaste üle. Erilistest üritustest nagu ristimine, pulmad ja matused, mis olid pühendatud Saatanale, kirjutas press harukordselt palju, kuigi keegi polnud seda palunud. 1969. aastaks hakkasid ajalehed ja ajakirjanikud saatma üha rohkem oma reportereid satanismist kirjutama. Reportereid tuli üle Vaikse ookeani Tokyost ning üle Atlandi ookeani Pariisist.
annaabi.ee 
