tantsuvara. Sageli nimetatakse neid tantse seltskonnatantsudeks. Uuemad rahvatantsud sündisid naaberrahvastelt õpitud paaristantsudest ning kontratantsudest (ingl k country dance külatants) ja kadrillidest. Mõned lihtsa ehituse ja hoogsa liikumisega paaristantsud nt polka, valss on tänapäeval üldtuntud. Segapaarides hakati tantsima alates 19.-20. sajandi vahetusest. Üks esimesi paaristantse Eestis oli valsi vanem kuju labajalavalss. Labajalavalssi tantsitakse täistallal ning kehahoiak on väärikas. 18. sajandi teisel poolel ilmusid Eestisse valsi eri liigid (nt hosper, aleksandra-valss), mis olid välja kasvanud austria, tsehhi ja saksa rahvatantsudest. 19. sajandi teisel poolel lisandusid neile polka, reinlender, galopp, masurka, krakovjakk. Tantsudele on iseloomulik nn suletud vorm, kus on kindlaks määratud tantsijate arv, paigutus ning liikumisjoonis. Kontratantsud kujunesid inglise rahvatantsude põhjal ning said 17. -18
põrandale, sealjuures lauldi õnnistuslaulu. Võis juhtuda, et mardiisa andis vitsakimbuga igale majalisele sähvaka ja soovis: "Tuoreks, terveks!" Mõnikord kontrolliti, kas majapidamine on korras ning kas lapsed oskavad lugeda. Kõikjal oli kombeks martide tantsimine (hüppamine, kargamine), tantsulaulu tunti aga ainult Põhja- ja Lääne-Eestis. Tants oli varemalt mingi hüppetants ¾ taktis, mille viisid tuletavad meelde kas labajalavalssi või polkamasurkat (viruvalssi). Mangumislaulus paluti pereisalt ja -emalt ande (kala, liha, kapsaid, õlut, vorste). Erinevalt mardisantidest nurusid kadrid ka takku, villu, lina ("Katri tahab takkusida, Katri vingub villasida, nuuksub lina nuustakaida!"). Tänu- ja soovimislauluga tänati andide eest, pöördudes iga talupere liikme poole eraldi: peremehele sooviti viljaõnne, perepojale hobuseõnne, sulastele koerteõnne, pereminiale lasteõnne, peretütrele kosilaseõnne jms
annaabi.ee 
