väljendusjulgem ning moralistlikku võltshäbi vahest õrritavatki hülgav armastusluule. Järgnevates kahes luulekogus "Verivalla (1920) ja "Pärisosa" (1923 ) toimub luuletaja loomingus oluline teisenemine. Ta luule temaatika muutub ja isiklike elamuste kõrval väljendab ta enam ka ajastu kollektiivseid meeleolusid ja tundeid, I maailmasõja järgset ängistust ja inimliku pärisosa otsimist. Luuletustest näitena ,,Laatsarustes"- ekspressionistlikult raske, aga konkreetne Ons inimene siis see vilets hull, kes väristustes rappub nagu peru, see kägarasse kerind elav null. Underi ajaluule raskuspunkt on siiski mujal. Inimsoo varingus tunneb poetess end osasüülisena ja küsib luuletuses ,, Ma elan" Kui imelik: ma elan! Paremal ja vasemal haud kõrval haua: ei ole enam seda ega teist mu noortest tuttavatest. Under jõuab oma ajaloos sotsiaalsetesse probleemidesse. Lühipoeemis"Inimene"- visandab
kuupaiste ja taevaga- loodusega. Kleidiriie on pehme ja erutav nagu armastatu puudutus, meenutus suudlusest ergab mälestuses nagu rubiin. Tähtsal kohal olidki riided, ehted, tubased interjöörid. 1920. aasta künnisel sai Siuru printsessist ajalaulik. Tema kogud Verivalla(1920) ja Pärisosa(1923) sisaldavad ajalauludele tüüpilist ekspressionistlikus tehnikas luuletusi. Sirelilõhnalisest aiast on luuletaja sattunud hädaorgu, otsekui maailmalõpu aega. Näiteks tema luuletuses Laatsarustes. Seal nagu ikka domineerib loodus ja inimene aga tulemuseks on hoopis inetu, õudne, ebaloomulik maailm. Räägib viletsusest, kerjamisest. Underi luules esineb korduvalt Piibli motiive. Näiteks luuletuses Verivalla, meenutab põrgut ja lõpeb kujundiga taevastest inglitest, kelle valged tiivad on maa pealt tulvavast verest roosaks värvunud. Under mõistab, et usk Jumalasse võib anda inimesele elulootust. Kõrgaeg.
annaabi.ee 
