priooni. Prioonil puuduvad detekteeritavad nukleiinhapped, prioon koosneb väikestest proteaas-resistentsetest hüdrofoobsetest glükoproteiiniagregaatidest PrPsc (inimestel kodeeritakse PrPc – cellular prion protein -, mida hoiab membraanis seos terminaalse seriini ja glükofosfatidüülinsolitoli vahel). Scrapie ja PrPc aminohappeline järjestus on sama, aga tertsiaarstruktuur erineb. Normaalne PrPc (Vastandina scrapie-laadsele prioonivalgule) on proteaastundlik, paikneb raku pinnal. PrPsc on proteaasresistentne, agregeerub tärkliselaadseteks fibrillideks, paikneb rakus vesiiklites, sekreteeritakse. Epidemioloogia. CJD levib: (1) süstega, (2) kontamineeritud koe (kornea ntx) transplantatsioonil, (3) kontamineeritud meditsiiniaparatuuriga kokkupuutel (ajuelektroodid), (4) toiduga; ka nahaaugud :P. CJD mõjutab tavaliselt üle 50 aasta vanuseid. CJD, FFI ja GSS on ka päritavad
Esimesi märke sellest võis näha juba 1930. aastate teisel poolel, kui džäss oli populaarkultuurina oma hiilguse tipul – Ellingtoni ja tema orkestri loomingut ei saa enam kuidagi lihtsalt tantsumuusikaks pidada. Tekkisid ka uued džässistiilid bebop ja progressiivne džäss, millest esimeses asetati pearõhk improviseerivale solistile väikeansamblis, teine aga oli suurte orkestrite muusikavool, 49 milles ilmnes suund kontsert- muusikale ja sümfoonilise muusika laadsele orkestrikäsitlusele. Selle suuna, mida on tihti ka sümfooniliseks džässiks kutsutud, tuntumad esindajad olid Stan Kenton ja Woody Herman oma orkestritega, mõlemad “valge” džässi esindajad. B. Nettl paigutab džässmuusika juba 1964. aastal eraldi kategooriana süvamuusika ja popu- laarmuusika vahele (Nettl 1964: 277). Viimastel aastakümnetel ongi džäss kogu oma mitme- kesisuses valdavalt kontsertmuusika, nii on loobutud ka džässi vägivaldsest teistesse žan-
annaabi.ee 
