ainetega. Optika seletab optikanähtusi. Tavaliselt kirjeldab optika nähtava, infrapunase ja ultravioletse valguse nähtusi. Kuna valgus on elektromagnekiirgus, siis ilmnevad analoogilised nähtused ka röntgenikiirguse, mikrolainete, raadiolainete ning teiste elektromagnetkiirguse liikide korral. Seega võib optikat vaadelda elektromagnetismi allvaldkonnana. Osa optilisi nähtusi tuleneb ka valguse kvantiseloomust ja seetõttu on teatud optika valdkonnad seotud kvantmehhaanikaga. Optika valdkonda, milles valguse laine iseloomu ei arvestata ning valgust vaadeldakse kiiri moodustavate osakeste voona, nimetatakse geomeetriliseks optikaks. Valguse laineiseloomust tulenevate nähtustega tegeleb laineoptika, mida mõnikord nimetatakse ka füüsikaliseks optikaks. Valgusefekte, mille mõistmiseks on tarvis kvantmehhaanikat, käsitleb kvantoptika, milles valgust käsitatakse üheaegselt nii osakestena kui ka lainetusena.
S.Bell (ja tõestas matemaatiliselt) teoreemi, mis sätestab et: „Ükski füüsikaline lokaalmuutujate teooria ei saa kunagi korrata kõiki kvantmehaanika ennustusi eksperimentide tulemuste kohta”. See tähendab, et mittelokaalsus on kvantmehaanika loomulik osa ja seega on vale kas kvantmehaanika või lokaalsuse printsiip looduses. Ning samuti seda, et on võimalik koostada eksperimente, mille korral ükskõik milline lokaalsete muutujate teooria ei saa anda sarnaseid tulemusi kvantmehhaanikaga. /Albert, lk 70/ Kõik senised Belli teoreemi kontrollimiseks sooritatud katsed on andnud tulemuseks kvantmehaanika ennustuste kehtivuse. See paistab kinnitavat, et lokaalsuse printsiip looduses on vale ning mittelokaalsus on reaalselt esinev efekt. See on aga meie argikogemusega täiesti vastuoluline tõdemus. Millisel moel ei ilmne siis meie klassikalise mehaanika alusel toimivas argipäevas mittelokaalsed efektid?
Noid laineid võivad tekitada äärmuslikult tormilised sündmused nagu ülisuure massiga objektide, nt mustade aukude, või äärmiselt tihedate objektide, nt neutrontähtede kokkupõrked. Üks füüsikute püsivamaid eesmärke on sellise teooria leidmine, mis ühendaks üldrelatiivsuse — makroskoopilise maailma toimimise aluseks oleva teadusliku „reeglistiku“ — ülitillukestes mõõtkavades aine ja energia käitumist suunava kvantmehhaanikaga. Taolise teooria, nn kvantgravitatsiooniteooria formuleerimise eelduseks võib aga olla olemasoleva üldrelatiivsusteooria Autor: 5 3. Mis on musta augu sees? Must auk on definitsiooni kohaselt ruumipiirkond, mille gravitatsioon on nii tugev, et isegi valgus ei pääse sealt välja ja sellest ka meie võimetus musta augu sisemuse kohta infot hankida. Ka näha pole
annaabi.ee 
