Millist aega ma tahan, milline aeg tahab mind? Aeg on kummaline nähtus. Ühtpidi oleme me sellega pidevalt seotud ja justkui ei saakski seda paremini tunda: me ju räägime sellest ajast üha rohkem,selle väärtustamisest või selle mitteväärtustamisest. Palju räägitakse kvaliteetajast,mille all mõeldakse lähedastega veedetud aega. Aeg on just nagu mingi kadus loodusvaru,mida on üha vähem ja mille eest peame hoolt kandma,et see päriselt otsa ei saaks. Igal ühel on kogemusi ,kuidas meeldivate sündmuste puhul räägitakse,et aeg lendas märkamatult või vastupidi näiteks liiklusõnnetuste ohvrid on hiljem kirjeldanud,kuidas kõik tundus nagu ,,aeg luubis"-väga aeglaselt. Järelikult on aeg meie jaoks psühholoogiline nähtus,sest head asjad toimuvad
kas väga teadlikult (ratsionaalsel alusel) või mingi emotsionaalselt eriti vapustava üleelamise kaudu. Praktika on näidanud, et kohati toob edu ka hirmu kogemine ehk sokiteraapia, kus inimene näeb ja kuuleb oma käitumisega kaasnevaid tagajärgi, olgu või aastakümnete perspektiivis, ning see suhestub tal omaenda laste ja lastelaste tulevikuga. Sellisel juhul võib inimene hakata heameelt ja naudingut tundma mitte üksnes asendustegevusest (nn kvaliteetajast lähedaste seltsis), vaid ka otsustest, mis on suunatud temale oluliste kaaskondsete käekäigule edaspidi üksnes siis võib ta olla valmis talitsema oma ahnust tarbida naudinguid tuleviku arvel. Ilmselt ei ole mõtet loota või arvata, et ostuvaba päev eraldi ning üksiku ettevõtmisena suudab kujundada enamikus inimestes keskkonnateadlikke ja manipuleerimisele vastuseisvaid tarbimishoiakuid. Kuid osana üldisest maailmavaatelisest ja järjepidevalt teadvustatud
annaabi.ee 
