hooldused, piisav ajavaru. Perega koosveedetud aeg. Planeerin oma tegevused ja järgin planeeritut nii, et pere jaoks jääks piisavalt aega. Muretsemine. Keskendun konkreetsetele lahendamist vajavatele teemadele. Ei mõtle asjadele, mida ma ei saa muuta. Transport. Planeerin konkreetse päeva marsruudi juba eelneval õhtul. Majapidamislikud toimetused. Planeerin tegevused nädalavahetuse päevale, aitab argimuredest eemalduda, saab kaasata pere ning muuta vajaminevad toimingud kvaliteetajaks. Poeskäimine, kassajärjekord, planeerimata ostunimekiri. Eelnevalt koostatud ostunimekiri, kindel nädalapäev ja hommikune (või hiljaõhtune) kellaaeg poeskäimiseks. Lõppsõna. Teadlikku ajakasutuse juhtimist kasutan seekordsel eesmärgini jõudmisel esmakordselt. Ajakasutuse juhtimise metoodikate rakendamisel olen seekord seatud tingimustes järeleandmatu, pidades kinni eespool kirjeldatud tegevuskavast ning arvestades olulisuse printsiibiga.
Sellistel tingimustel väheneb ka nende eelis õppida ratsutama tihtipeale saavutusspordile sobilikule tasemele. Ainult harrastajatele mõeldud võistluseid on vähe ja sellega väga palju võimalusi võistlemisega alustamiseks pole, kuna algajad harrastussportlased ei pruugi kohe alguses olla valmis osalema suurtel avatud võistlustel, samas sooviksid nad kas või enda proovile panemise eesmärgil võistlusspordiga algust teha. Mari-Leen Kaselaan peab küll hobusega tegelemist kvaliteetajaks, kus ta saab üksi oma mõtteid mõelda (Prits, 2011), kuid leiab ka, et võistlustel osalemiseks tuleb tunnetada enda ja hobuse valmis olekut. Seega vajab ratsutamine aega ning kindlustunde leidmist. Inimeste võistlusnärviga tekib ikka hirm ebaõnnestumise ees, samas on kahtlused ka võistlustel osalemise osas, sest enamjaolt on harrastajate esikolmik juba ette teada (Varusk, 2012). Samas ei näe harrastajad väga suurt vajadust eraldi võistluste korraldamiseks, kuivõrd
annaabi.ee 
