raamatukogu. Mina ise arvan,et tulevikus on domineerivamad just digitaalraamatukogud/virtuaalraamatukogud. Miks ma arvan nii? Põhjus on lihtne. Digitaalraamatukogu on süsteem, mille kaudu kasutaja saab ühendust võtta eemal asuvate raamatukogude ja andmebaasidega, kasutades selleks vahendajana näiteks kohaliku raamatukogu kataloogi ja võrguarvutit; kvaliteetne infoteenus, mis vahendab raamatukogu andmebaasi valitud ja teatud valiku- ja kvaliteedikriteeriumidest lähtuvalt kirjeldatud infomaterjale. Digitaalraamatukogu eelised traditsioonilise raamatukogu ees on järgmised: pole füüsilisi piire, kättesaadav 24/7, rikkalikumalt struktureeritud juurdepääs, kiire ja mitmekülgne infootsing, lihtne koopiate tegemine digitaalsest infost ning digitaalsus ei võta eriti palju ruumi. Digitaalraamatukogu pole üks raamatukogu,vaid keerukas ja omavahel ühendatud ``suur digitaalne ruum``, vajab tehnoloogiat, et toimida.
infoedastuse vahendina, aga oluliseks peetakse nende asemel hoopis suhtlevaid isikuid: kõnelejat, kuulajat ja mitmekeelse suhtluse korral ka tõlkijat, nende suhtlustaotlusi ja tehtavaid kõnetegusid. Siit tulenebki väide, et tõlkija on kõneleja ja kuulajaga sarnanev, tahet ja tõekspidamisi omav inimene, mitte tekste teisendav mehhanism. See väide toob kaasa täiesti teistsuguse ettekujutuse tõlkimisest, tõlkijast, tõlkija vajalikest pädevustest ja tööülesannetest ning lõpuks ka kvaliteedikriteeriumidest. Ei ole oluline, mis originaaltekstis kirjas on; teksti täpse järgimise asemel on tarvis sihtteksti lugejani viia algse autori suhtlustaotlus. Iseloomulik on suhtumine lähteteksti sisuviga- desse: nii performatiivse kui ka siinse instrumentalistliku lähenemise korral on enesestmõistetav, et tõlkija parandab nad ära, välja arvatud juhul, kui tõlkija millegipärast teadlikult otsustab lugejale esitada sisuvigase teksti, näiteks teadliku valetamisena (parteiprogrammis
annaabi.ee 
