Enam ei suutnud paljud talupojad valmistada kaasaegsel tasemel käsitöö-toodangut ning eelistas hoopis käsitöötooteid oma põllusaaduste ülejääkide vastu vahetada. Nii eraldus käsitöö põllumajandusest ning muutus iseseisvaks tegevusharuks. Käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tellijate jaoks oli tsunft kvaliteedikarantii, sest ta seadis oma liikmete toodangule ühtlased nõuded. Kui mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatud norme, siis ta toodang hävitati. Üldiselt on öeldud, et tsunft ei lubanud oma liikmeil ülemäära rikastuda, kuid samaaegselt kaitses ta neid ka laostumise eest, sest tsunfti põhikiri - skraa - kehtestas tsunfti liikmetele mitmesuguseid piirmäärasid, mis ei lasknud neil end priisates laostada. Nii oli näiteks kindlaks määratud, milliseid
ühiskarjamaa ja -mets, kust saadi tarbe- ning küttepuud. Käsitöölise suurimaks varanduseks olid tootmisvahendid, mida pärandati põlvest-põlve. Seetõttu toimusid muutused tootmisprotsessis ja töövõtetes väga aeglaselt. Käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tellijate jaoks oli tsunft kvaliteedikarantii, sest ta seadis oma liikmete toodangule ühtlased nõuded. Kui mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatud norme, siis ta toodang hävitati. Üldiselt on öeldud, et tsunft ei lubanud oma liikmeil ülemäära rikastuda, kuid samaaegselt kaitses ta neid ka laostumise eest, sest tsunfti põhikiri - skraa - kehtestas tsunfti liikmetele mitmesuguseid piirmäärasid, mis ei lasknud neil end priisates laostada. Nii oli näiteks kindlaks
annaabi.ee 
