värvi. Me ei küsi, kust Dostojevski teab, et Raskolnikovi juuksed on helepruunid. Ma olen väitnud (Dennett 1978a; 1979: eriti 109-110; 1982), et katseisikute protokollide sellised interpretatsioonid on teatud piirides kasutatavad, ent siin see kvaalide kaitsjaid ei aita. Loogilisi konstrukte otsustustest tuleb käsitada teoreetikute väljamõeldiste sugulastena, kuid kvaalide sõbrad tahavad, et konkreetse kvaali eksistents igal konkreetsel juhul oleks hea kuulsusega empiiriline fakt, mitte teoreetikute kasulik tõlgenduslik väljamõeldis, muidu ei kangastuks ta väljakutsena funktsio- nalismile ega materialismile ega kolmandaisikulisele objektiivsele teadusele. Paistab niisiis, nagu oleks üsna kerge välja nuputada empiirilisi teste, mis püüaksid kinnitada Chasei ja Sanborni erinevaid lugusid, kuid ehkki selliste testide läbimine võiks nende autoriteeti (see tä-
Chase: kvaalid on jäänud samaks, kuid on muutunud otsustus kvaalide kohta Sanborn: kvaalid on muutnud, mitte otsustus. Dennett: kuidas teha kindlaks, kas nad räägivad õigust? Kui uurida nende aju empiiriliselt, siis loobume teesist, et kvaalid on vahetult tunnetatavad, sest siis saame kvaalide kohta teada kaudsel teel. Ei saa eristada kvaale nende mõjudest meie reaktsioonidele (vrd õllejooja intuitsioonipump). Reaalelu juhtumid. Dennett: Traditsiooniline kvaali mõiste pole koherentne ning ei suuda seletada mitmesuguseid tajuhäireid. Tserebraalne akromatopsia: Ühel patsiendil on ühes nägemisvälja pooles kvaalid kadunud ja ta on sellest teadlik; teisel patsiendil on värvuste nimetamise häire, millest ta ei olnud teadlik jne. Kui isik ei ole oma puudest teadlik, kas siis on ta kvaalid normaalsed ja viga on kvaalile reageerimises? Või ei ole ta lihtsalt märganud, kui viletsaks ta kvaalid on jäänud? Kui on teadlik puudest, aga läbib testid
annaabi.ee 
